„Ma kartsin, et prouaga on midagi juhtunud, kui nägin, et härra nõnda,“ rääkis Tiina.
„Mis siis prouaga võiks juhtuda,“ ütles Indrek. „Peaasi, temale mitte midagi rääkida.“
Aga vaevalt oli Indrek need sõnad öelnud, kui Karin avas välisukse ja astus sisse. Tiina katsus küll ruttu Indreku toa ukse vahelt ära lipsata ja kööki põgeneda, kuid Karin oli juba tema märgi silmi märganud ja hüüdis talle järele:
„Tiina, tulge tagasi! Tulge siia! Mis teil on? Miks te nutate? Või olete nutnud? Ütles härra teile midagi? On ta oma toas?“
Ja nagu näriks teda mingisugune kahtlus, ta tormas Indreku tuppa ja vahtis ka sellele uurivalt silmi.
„Ka sinul on silmad, nagu oleksid sa nutnud?“ ütles Karin. „Mis see tähendab? Tiina tuleb sinu toast ja teil mõlemil on nutetud silmad.“
„Sa näed viirastust,“ ütles Indrek ja püüdis naeratada.
„Tähendab, teil on minu selja taga saladused!“ hüüdis Karin. „Taga targemaks! Sinul Tiinaga saladused! Minule ei või ta oma saladusi rääkida, sest tõotused on ees, aga sinule võib. Muidugi, ma mõistan. Nüüd hakkan ka paljust muustki aru saama.“
Ja ilma et Karin oleks oodanud Indreku vastust, ta tormas kööki Tiina kallale, et temalt nõuda selgitust. Varsti hakkas sealt kostma vali ja äge sõnavaling. Indrek ootas natuke aega ja kui Karini hääl ei vaikinud, vaid ikka enam hoogu võttis, läks ta temale kööki järele. Juba koridoris kostsid talle sõnad:
„Võite silmapilk pakkida oma asjad! Saate kahe nädala palga ette ja tehke, et olete läind, ma ei taha te varjugi enam näha.“
„Jäta, Karin, Tiina pole milleski süüdi, tule, ma seletan sulle kõik.“
„Ma ei vaja sinu seletusi,“ vastas Karin ägedalt, „ma nõuan Tiinalt vastust ja kui ma seda ei saa, siis läheb ta veel täna.“
„Tiina ei või sulle vastata, sest mina keelasin seda
