meeleheide. Tal oli millestki valusalt kahju, aga ta ei taibanud veel hästi, millest just. Kahetses ta Meleskit? Milleks seda, kui ta oli omadega tõesti läbi, nagu ta ise kinnitas. Tahtis ta ehk ühes temaga langeda kollaselt männitüvelt pehmele samblale? Seda mitte, sest tal olid naine ja lapsed. Isegi kui neid poleks olnud, ka siis poleks ta tahtnud nõnda lamada, tardunud silmad vastu kevadist taevast. Ei, ei, Indrek tahtis elada, ja et ta nii väga armastas elu, sellepärast oligi tal nii hirmus raske ja valus, sest surm oli nii lähedalt temast mööda läinud. Ainuke pääs, et ta oli tõstnud oma käed, ehk küll ise ei teadnud, kuidas või millal. Aga mis siis, kui ta oleks Meleskit jäljendades pistnud käe tasku? Siis oleks olnud surm. Milline õnn, et ta ei pannud sel silmapilgul Meleski käeliigutust tähele, muidu oleks ta vististi järgnenud tema eeskujule ja oleks langenud ühes temaga selili samblale. Tingimata! Indrek ei kahelnud selles põrmugi. Oleks langenud ja oleks jätnud jalad puu peale, kuna kodu oleks oodanud lapsed. Ah jaa! Nad poleks teadnud sel silmapilgul oodata. See oleks tulnud pärast. Siis oleks leitud, et tema ase on tühi. Just nii! See on õige sõna: tühi. Maailm oleks tühjemaks jäänud. Maailm jäi Meleskigagi tühjemaks, maailm jäi vaesemaks, Indrek tunneb seda nii selgesti. Ei ole enam inimest, kes mäletaks valget saiakannikat, ei ole, kes kannaks lippu pealkirjaga: tapalava ja timuka valik vaba…
Indrek ei mäleta kõike, mis ta mõtles üksinda oma toas istudes, ta teab ainult, et kui Tiina sisse astus, siis jäi ta ukse kõrvale seisma ja tema silmad tõusid vett täis, nii et ta vahtis vesiste silmadega Indrekule otsa. Nüüd märkas see, et ka tema silmad märjad, ja ta ütles selgituseks ning nagu vabanduseks:
„Mäletate seda härrat, kes hiljuti meie kolikambris magas — see on surnud, täna lasti teine maha.“
„Issand jumal, miks?“ küsis Tiina.
„Ta pani käe tasku, sellepärast,“ vastas Indrek.
„Mis seal taskus siis oli?“ imestus Tiina.
„Laetud revolver,“ vastas Indrek. „Arvati, et ta mõtleb lasta.“
