„Mõistan, mõistan! Kuidas küll mul endal see mõte pähe ei tulnud! See on ju ainuke tõenäoline seletus.“
„Ainuke,“ kinnitas ametnik. „Teie ei saaks vist meilegi tõendada, et mitte teie polnud see, kes meile eile telefoneeris.“
„Mis kella ajal?“ küsis Indrek kärsitult, sest äkki tundis ta, nagu peakski ametnik teda Meleski õigeks reetjaks, ja ta süda muutus külmaks kui jää. Tal hakkas peaaegu meeletu hirm mõeldes, et inimene, kes kõneleb temaga ja vaatab talle silma, võiks kanda sellist mõtet peaajus.
„Kell pool neli,“ vastas ametnik.
„Siis võin vähemalt teile oma süütust tõestada,“ ütles Indrek rõõmsalt ja kergendatud südamega, „sest kella kolmest neljani magasin kodus ja seal pole mul telefoni.“
„Ah teil kodus ei olegi telefoni?“ küsis ametnik nagu kinnituseks.
„Ei ole,“ vastas Indrek, „ja nüüd ma tean, milleks see hea on: mind ei saada mu sõbra reetmises süüdistada.“
„Kes võib teie magamist kinnitada?“ küsis ametnik.
„Teenija,“ vastas Indrek.
„Jumal tänatud, siis olete päästetud,“ naeris ametnik ja andis Indrekule uuesti kätt. „Ja teie arvate tõesti, et tema ise võis telefoneerida?“ küsis ta.
Indrek jaatas seda, aga samas tundis ta, et just see tema veene ongi põhjuseks, miks teda, Indrekut, võidakse pidada oma sõbra äraandjaks. Tema veene pidi seega olema kõigist oletusist kõige imelikum ja ebatõenäolisem. Tema seletusedki, tähendab, pidid teiste arvates olema kas võltsitud või lihtsalt välja mõeldud, et nende kaudu juhtida juurdlejaid valeteele. Tundus, nagu otsitaks mingit konksu, mis avastaks kogu mõistatuse.
Koju jõudnud, Indrekut valdas nukrus ja raskemeelsus. Ta mäletas kogu oma elus vähe päevi, kus ta oleks olnud sel määral masendatud. Ja vististi kunagi polnud ta tundnud nii teravalt elu mõttetust kui praegu. See oli peaaegu pimeda saatuse aimdus, millega seltsib
