ametnikke huvitas eriti küsimus, kas Meleskil oli Indreku teada vaenlasi või lähemaid suhteid naistega. Lõpuks Indrek sai isegi selle erilise huvi põhjuse teada: Meleski asupaigast oli telefoniga teatatud.
„Ja muidugi,“ kinnitas ametnik, „ning nagu pärast selgus, olid andmed täpsed, nii et telefoneerija pidi olema talle lähedane, muidu ei võinud ta nii hästi teada. See pidi olema kas parteikaaslane või armastaja naine, võimalik ka, et mõlemad koos.“
„Mina arvan, see oli keegi veel lähedasem,“ ütles Indrek.
„Mis?!“ hüüdis ametnik. „Isa, ema, õde, vend?“
„Ei, tema ise,“ vastas Indrek.
„Tema ise?“ imestus ametnik uskmatult.
„Vististi,“ kinnitas Indrek. „See on kõige tõenäolisem. Vähemalt minu arvates. Sest tema ütles, et uut ajakohast õndsakstegevat armuõpetust peaks hakkama kuulutama, mille lipukirjal seisaks: tapalava ja timuka valik vaba.“
„Me polnud ometi timukad, vaid seisime mees mehe vastas,“ seletas üks tabajaist ja laskjaist. „Te ometi ise nägite, et tal oli käsi taskus ja revolver laskevalmis peos.“
„Muidugi,“ oli Indrek nõus. „Aga mis siis, kui see oli ainult selleks, et teid sisse vedada?“
„Kuis nii sisse vedada?“ küsis teine laskja.
„Väga lihtsalt: ta korraldas nõnda, et te tema tapaksite,“ seletas Indrek.
„Ärge rääkige muinasjutte,“ ütles teine laskja.
„Võimalik, et räägin muinasjutte,“ vastas Indrek. „Aga te katsuge kogu seisukorda mõelda. Meie istusime, seljad allatuule, s. t. meie istusime nõnda, et meile oleks selja tagant hea ligi hiilida, ilma et midagi oleks kuulda. Eks! See näib mulle Meleskist imelikuna, sest tema on maal kasvanud ja karjas käinud, nii et ta peaks teadma, mis tähendab alltuule ja pealtuule. Siis: tal oli käsi taskus ja revolver peos. Aga käe pistis ta tasku alles siis, kui teie käsutasite „käed üles“. Öelge nüüd ise, kas on mingit mõtet katsuda kätt tasku pista
