„Kas te lubate tal silmad kinni suruda?“ küsis Indrek.
Mõlemad mehed vaatasid Indrekule peaaegu jahmunult otsa, nagu näeksid nad teda alles praegu tõelikult esimest korda, aga siis vastasid nad korraga:
„Ja muidugi. Olge nii lahke. Palume.“
Nüüd Indrek lähenes omakorda Meleskile, kummardus tema juurde ja surus pahema käega tema silmad kinni. Aga kui ta mõtles käe eemaldada, avanesid laud uuesti, nagu poleks silmad veel küllalt näinud sinist taevast, ja sellepärast Indrek pani oma käe uuesti tarduvale näole ning jättis ta sinna. Et mugavam oleks lahkunu laugusid hoida, laskus ta lõpuks tema kõrvale nagu palvetades põlvili.
Varsti arvas ta märkavat, kuidas ihu tema käe all pikkamisi jahtub ja siis meenus talle midagi, mis oli sündinud aastate eest kuski umbses ruumis. Siis oli ta hoidnud kellegi halatsemisväärset kõhna ja vaevatut kätt, mis jahtus ja kangenes samuti, nagu praegu selle mehe laud. Nii imelik oli mõelda, et ole vana või noor, mees või naine, revolvriga või ilma, ikka jahtud ühteviisi, kui saabub surm. Ja siis äkki viirastus talle Mauruse vürsti valge saiakannikas ülal pika laua otsas. Ja see laud venis aina pikemaks, mida rohkem Indrek teda silmitses — laud pikemaks, saiakannikas valgemaks ja muu leib mustemaks, mis kattis kogu laua.
„Sõber?“ küsis mees, kes seisis Indreku selja taga.
„Ma ei tea,“ vastas Indrek ja tõusis püsti, sest laud katsid juba silmi. „Koolivend,“ lisas ta natukese aja pärast.
Kui ta ümber pöördus, seisis tema ees ainult üks mees, teine oli kadunud, ilma et Indrek oleks tähele pannud, millal see sündinud. Nagu pärast selgus, ta oli läinud lähemasse majja telefoneerima linnast autot ja inimesi, kes saabusid varsti. Arst konstateeris silmapilkset surma, sest mõlemad kuulid olid hästi sihitud, ning siis asusid kõik sõidukisse — laip ja elavad, Indrek kaasa arvatud.
Tema ülekuulamine ei nõudnud kuigi palju aega, et veenduda tema juhuslikus asjast osavõtus. Aga
