XXVII.
Aga Melesk ei saanud oma ütlust lõpetada, sõna Mauruski jäi ta suus pooleli, sest samal silmapilgul karjus kaks häält nagu ühest suust: „Käed üles!“ ja sellele järgnes kohe peaaegu ühel ajal kaks pauku ning Melesk langes või õigem nagu libises kollaselt männitüvelt, millel ta oli istunud, tagurpidi pehmele ja rohelisele samblale selili, jättes põlvekõverdused puule, nii et keha oli ühel pool, jalad teisel pool mändi. Ta lamas sootuks rahulikult, tardunud silmad vastu kevadist taevast, nagu imestleks ta helevalgeid pilvi, mida tuul lennutas udusuleparvedena.
Äkki Indrek tundis, et keegi kobab kärmesti käega mööda tema taskuid ja kogu keha, nagu otsiks ta närvlikult midagi. Samal ajal nägi ta, et teine mees kummardus Meleski juurde ja tõmbas tal taskust parema käe välja, mis hoidis revolvrit.
„Näed,“ lausus ta teise tähelepanu sellele asjaolule juhtides.
„Võite käed maha lasta,“ kuulis Indrek oma kõrva ääres ja alles nüüd ta märkas, et ta seisis käed ülal.
Nüüd pöördus teinegi mees Meleski poole, et vaadata kätt, mis hoidis revolvrit. Sedasama tegi ka Indrek ja nõnda seisatasid nad kolmekesi kummargil lahkunu kohal, nagu oleksid nad nõresokstega leinakased keset männikut. Nõnda kestis see ainult silmapilgu, siis kükitas teine mees Meleski juurde, võttis tal revolvri peost, avas selle ja näitas, et ta on laetud ning laskevalmis.
Tähendab, me seisime paratamatuse ees,“ ütles ta siis.
„Seda võis arvata,“ vastas teine.
