Indrek. „Kõige pealt: milline surm on kõige kindlam, selle valiksin. Kui surm, siis surm, mul on ükskõik, kust ta tuleb, ainult et ta oleks võimalikult kindel. Ja valuta… Just! Ma ei armasta valu. See tähendab: ma ei saa aru, milleks peab surres kannatama, sest kannatus ei kuulu surmariiki. Elus peab kannatama, seda mõistan, aga surmas — lollus! Pealegi jälk! Mõelda, et loobud kõigest, mis sul on, loobud kogu olemasolust ja ikka veel pead kannatama — see käib üle minu mõistuse, üle kogu minu tajumuse ja taibu. Nõnda siis: ütle mulle, kus on kõige kindlam ja kõige vähem valus surm ja mina ütlen sulle, millise ma valin.“
„Mina arvan, et kõige kindlamalt tapab sõber,“ lausus Melesk; „iseendal võib käsi vääratada, sest sa tapad iseend esimest korda ja vaenlasega võib nõnda juhtuda, et tema pistab surmahirmus põgenema, kui sina tormad surma otsides tema poole.“
„Siis valin surma sõbra käest,“ otsustas Indrek.
„Tähendab, tahad surra argpüksina ja äraandjana,“ ütles Melesk. „On see sul tõepoolest ükskõik? Aga sul on ju naine ja lapsed. Ja kui kellelgi pole neid, siis on tal isa või ema, õde või vend, mõni sõber või lihtsalt tuttavgi, kellele tahaks jätta hea mälestuse. Pealegi, seda nõuab ligimese armastuski, kohustus kaasinimeste vastu. Kui sa ei soovinud neile kurja eluajal, milleks siis riivata neid oma surmaga. Ole ise, mis sa oled, sest see on sinu oma asi, aga ära saa teistele tülinaks, ammugi mitte oma surmaga või selle mälestusega. Nõnda arvan mina. Inimesed armastavad häid mälestusi, meie kõik armastame neid, sellepärast ei peaks surema ei argpüksina ega äraandjana.“
„Siis vabasurm,“ ütles Indrek.
„Iga vabasurm on lihtne enesetapmine,“ seletas Melesk, „ja enesetapmine tähendab harilikult nõdrameelsust. Aga milleks surra nõdrameelsena, kui sul on täis aru peas.“
Nende sõnade juures vaatas Indrek sõbrale otsa, nagu peaks ta teda ennast nõdrameelseks, ja ütles siis:
„Aga sa ju ise seletasid, et surm, mis vaenlase käes,
