teen? Olen ma tõesti mõni kaabakas ja kelm, kes mõtleb õieti ja toimib võõriti? Olen ma kelm, mis sa arvad?“
Melesk vahtis surmliku tõsidusega Indrekule otsa ja tema alumine huul kippus lõdvalt värisema. Indrek silmitses teda natukene aega ja vastas siis sama tõsidusega:
„Ma ei tea, aga…“
„Muidugi, siin ilmas ei tea kunagi õieti, millal ausast inimesest saab kelm,“ ütles Melesk vahele.
„Just nii,“ kinnitas Indrek. „Inimene ei tea seda iseendagi kohta igakord õieti, veel vähem siis teise suhtes. Aga ühte arvan ma: kui leiad enda olevat valeteel, pööra ümber või kõrvale.“
„Aga mis siis, kui ei pääse ei kõrvale ega tagasi? Mis siis, kui on ainult tee edasi või maa alla? Kui on, nagu nii paljudes kuulsates lahingutes — võida või sure, sest ees ootavad sind vaenlase, selja taga sõprade kuulipildujad ja sõbral on sind selja tagant kergem tappa kui vaenlasel eest. Mis siis?“
„Siis ma ei tea tõesti mitte, mis siis,“ vastas Indrek. „Mina võib-olla läheksin maa alla, kui mõtleksin ja tunneksin nagu sina.“
„Seda ma tahtsingi sinult kuulda, see mind huvitaski,“ lausus Melesk, aga tema hääles ja näoilmes oli midagi sellist, mis ajas Indrekut kahetsema oma sõnu. Sellepärast ta ütles:
„Aga pea meeles: mis teeksin mina, seda ei pea veel kaugeltki tegema sina, sest sina pole mina.“
„Jäta, jäta,“ kordas Melesk. „Milleks oma otsust pehmendada, ma pole ju armuandmise-palvega veel esinenud ja ei mõtlegi seda teha.“
„Sa oled tõepoolest naljakas,“ ütles Indrek, kes ikka enam hakkas kahetsema oma hiljutisi sõnu. „Mina pole teinud mingit otsust, sest mina ei taha milgi kombel olla siin kohtunikuks. Vaevalt kõlbaks ma sulle nõuandjakski. Ma avaldasin arvamust mitte sinu, vaid iseenda kohta.“
„Hea küll, hea küll,“ rääkis Melesk lepitavalt ja nagu rahustavalt. „Olgu nii, minul pole selle vastu mi-
