kui revolutsioon ei tee inimest paremaks, vaid veelgi halvemaks kui ta on? Need on küsimused, mis mind piinavad. Hea küll! Võtsime mõisad ja jaotasime talupoegadele, kogu rahvale, sest maa peab olema rahva oma. On rahvas nüüd õnnelikum? Aga miks siis kuritegude arv aina kasvab? Saab õnnelikust inimesest kurjategija? Kui ma nõnda mõtlen ja pilgu iseendale heidan, siis tead, mis mulle vahel öösel pimedas viirastub? Et mina olen mingisugune vana masin, mis logiseb käia ka siis veel, kui sel pole enam mingit mõtet. Et ma olen mingisugune giljotiin, mida ei osata seisma panna, ja sellepärast raiub ta inimeste päid ka siis veel, kui see on lihtne totrus. Raiub arutult. Nagu mina mõtlesingi, nagu inimesed üldse mõtlevad. Sest harilikult on ikka nõnda, et kes mõtleb ausasti, see mõtleb võõriti, kes õieti, see teeb seda nagu kaabakas ja kelm. Ikka nõnda. Sellepärast polegi ausal mõttel maailmas pinda, et ta mõeldakse võõriti. Armasta ligimest nagu iseennast. Ilus, eks! Aga mis siis, kui ma iseend võõriti armastan, ah? Kui ma söön liiga, joon liiga, himutsen liiga? Oled sa kunagi näinud inimest, kes armastaks end õieti? Ei? Tähendab — ka oma ligimest armasta võõriti, eks! Noh, seda me teeme ilma usuõpetusetagi. Tee teisele, mis tahad, et sinule tehtaks. Jällegi ilus! Aga see kõlbab ainult inglitele, mitte inimestele. Selles sõnas on selle oletus või eeldus, mida mõeldakse saavutada. Aga kui ma oleks juba ingel, milleks see sõna siis? Ma olen lihtsalt inimene, armastan piiritust, konjakit, morfiumi, kokaiini, oopiumi ja muid niisuguseid asju; armastan rikkust, toredust, lõbu, prassimist, teiste kulul elamist ja karjun kõigis euroopa ja teiste maailmajagude parlamentides, et seda mulle muretsetaks ning võimaldataks. On ju nii või ei ole, mis sa arvad?“
„See on nii,“ kinnitas Indrek, „ja selles ongi kogu õnnetus.“
„Aga kas sa ei ütleks mulle, milleks ma peaksin siis seda õnnetust oma ligimesele kaela kallama, kui ma juba ise tema käes vaevlen? Milleks ma peaksin temale muretsema oopiumi ja alkoholi, milleks prassimist ja teiste kulul elamist, kui ma ise kannatan selle õnnetuse käes?
