„Ei jää,“ vaidles Tiki veendunult vastu, „mammal on raha.“
„Kas tal siis otsa ei lõpe, kui ta aina uusi nukke hakkab ostma?“ küsis Indrek.
„Kui otsa lõpeb, siis toob pangast jällegi,“ kõlas lihtis vastus.
„Ja pangast ei lõpe otsa?“ huvitus Indrek.
„Papa!“ hüüdis Tiki imestunult. „Kuis siis pangast võib otsa lõppeda, vanapapa viib ju sinna.“
„On siis tema nii rikas?“
„Aga muidugi!“ ütles Tiki imestunult, et Indrek seda ei tea. „Vanapapa raha ei lõpe ilmaski otsa, mamma teab seda. Kui vanapapa ära sureb, saab mamma kõik raha omale. Tema on siis ka rikas ja ostab mulle iga päev uue nuku.“
„Aga mis sa vanadega teed?“ küsis Indrek.
„Vanad müün ära vaestele ja saan palju raha, siis olen mina ka rikas,“ seletas Tiki.
„Ainult mina ja Miia jääme vaeseks,“ tähendas Indrek.
„Miia ongi juba rikas,“ vastas Tiki. „Temal on suur kassa raha täis, topib iga päev august juurde. Kui mina rikkaks saan, siis annan ma sinule ka nii palju raha, et sa rikas oled. Tahad sa niipalju raha, et sa rikas oled?“
Indrek ei teadnud, mis vastata. Pealegi muutus äkki kõik vastikuks. Ta tahtis üksi jääda ja sellepärast ütles ta lapsele:
„Mine nüüd teiste juurde, Miial ja Tiinal hakkab muidu igav. Kas lähed? Mamma tuleb siis ka varsti koju. Papal pole enam praegu aega.“
Aga Tiki ei tahtnud veel minna ja küsis:
„Millal sul aega on?“
„Pärast, siis,“ vastas Indrek.
„Siis, kui oled rikas, siis on aega,“ arvas Tiki.
„Siis, kui olen rikas,“ kiitis Indrek lapsele järele ja saatis ta uksest välja.
Ta jäi keset tuba seisma ja katsus mõelda, aga peas virvendas ainuke sõna — raha. Aastate kaupa polnudki ta nagu midagi muud kuulnud ei alaealistelt ega
