„Aga kuis siis elada, kui ei mõtle?“ küsis Melesk. „Või mis saan mina sinna parata, kui mul tuleb näiteks küsimus: kuidas sai Marx mõelda, ilma et oleks hakanud kõiges kahtlema, mis ta mõtles? Või kui tema ei kahelnud, miks siis kahtlen nüüd mina? Olen mina targem kui tema?“
„Aga kui oled rumalam,“ ütles Indrek.
„Seda olen isegi endale öelnud,“ rääkis Melesk edasi. „Aga kui olen tõesti rumalam — ja vististi olengi seda — kust tuleb siis kahtlus? Rumalad ei kahtle ju. Ja tead, mis otsusele mina lõpuks jõudsin: Marx uskus enne, kui hakkas mõtlema, uskus sellepärast, et oli juut ja et oli harjunud uskuma. Just! Sest ka usku peab harjutama. Ja kui hakkas mõtlema, siis mitte selleks, et otsida tõde, vaid et tõendada oma usku. Nõnda! Mõistad? Minul polnud tema usku, kui asusin tema mõtete kallale, vaid mina tahtsin tema mõtete kaudu alles saada usklikuks. Selles on minu kahtluse põhjus. Piibel on millalgi vististi samuti tekkinud, nagu Marxi „Kapital“gi: elasid vagad inimesed, kes püüdsid ilmalikkude mõtetega tõendada oma usku. Sellepärast siis, nii kui hakkad teda rohkem lugema ja tema üle pead murdma, kohe tekib kahtlus, nii et peab olema väga kindel usk, enne kui hakkad lugema Marxi või piibelt. Nõnda arvan mina. Pealegi — kui piibel, see igivana tarkuseraamat, ajab kahtlema, miks peaksin siis uskuma sihukest kollanokka, nagu on Marx? nõnda küsin endalt. On tema suurem revolutsionäär, kui vana või uue seaduse prohvetid? Aga miks teda siis kividega surnuks ei visatud, risti ei naelutatud või miks ei raiutud tal pead otsast? Nii et ka oma revolutsioonilikkusega pole tal kuigi palju suurustada. Aga ehk on maapealne paradiis kättesaadavam ja usutavam kui taevane? Mis sa arvad, on ta usutavam?“
„Kui kõht tühi, siis on ehk usutavam, aga kui kõht täis, siis vaevalt,“ ütles Indrek.
„Just minu arvamine,“ kinnitas Melesk. „Nii et maapealse paradiisi usk kestab ainult seni, kui inimene saab kõhu täis. Noh ja siis? Mis sünnib siis? Püüab inimene siis veel selle paradiisi poole? Lollus! Ini-
