õieti, et ta seda tundis, sest kogu tema tähelepanu oli suunatud kuhugi mujale. Ta nagu mõtleski sellele, mõtles just siis, kui Karin peksis oma kõrge kontsaga valusasti vastu sääreluud, mõtles nagu sääreluud lohutades, et — ä’ä tee sest väljagi, kusagil mujal on veel valusam, aga kui see seal kõik ilusasti ära kannatab, siis võid ka sina kannatada. Just nõnda oleks nagu Indrek suures ärritusehoos mõelnud, kuigi ta sel hetkel ise seda ei teadnud. Ainult tagant järele meenub kõik. Tingimata mõtles ta siis nõnda ja tal oli isegi nagu hea meel, et tunduva valu nii ilusasti välja kannatas.
Indrek hakkas haavast verd imema, sest „ka iseoma naise hammas võib olla mürgine,“ mõtles ta. Vere sülitas ta suutäis suutäie järele tuhatoosi paberossiotstele. Endal oli alguses mingisugune imelik tundmus, et, näe, kuhu peab minema tema veri, nagu poleks ilmas paremat paika kui tuhatoos. Aga siis meenus talle, et see on ju naise hammustatud veri ja et need on sama naise paberossiotsad. Tähendab õige koht, järeldas ta loogiliselt ja sülitas edasi, kuni hambajäljed kuivaks imetud. Siis läks uksest välja, käis magamistoas, leidis sealt joodi ja pani seda haavale, kuni see muutus kõvaks, kuivaks ja kangeks. Alles siis läks kabinetti tagasi. Aga vaevalt sai ta sisse astuda, kui Karin tormas talle laotatud kätel vastu ja kargas talle lõdvalt kaela, nagu peaks ta siinsamas põrandale langema, kui Indrek ei võta tal kõvasti ümbert kinni.
„Ma olen jälk loom,“ sonis Karin, peites pead mehe rinnale ja püüdes nõnda nagu iseenda eest varjule pugeda. „Tuhatoosis on ju selge veri.“
„Esiotsa on see ainult minu veri,“ ütles Indrek, hoides naise ümbert kinni ja vahtides üle tema õla laial, tardunud pilgul kas põrandale, läbi akna välja või lihtsalt tühjusesse.
„Issand jumal, kui õudselt sa räägid!“ sosistas Karin kõigest kehast värisedes ja mehele aina lähemale pugedes. „Sa räägid, nagu peaks ka kellegi teise veri voolama hakkama.“
„Aga paljuke seal siis nõnda puudub,“ vastas Indrek. „Sa lähed vanemaks, aga aru ei tule sul nagu põr-
