„Nüüd juba poisike! Esteks vanamoor, nüüd poisike!“ hüüdis Karin. „Varsti tuleb tudike ja siis titake! Aga ta pole sugugi poisike,“ ütles Karin lõpuks hoopis teisel toonil. „Ta on juba ammugi täismees, üle kahekümne aasta vana, peale selle veel kunstnik ja laulja. Miks ma aga just tema valisin, see on minu asi, minu saladus. Teil on kõigil omad saladused, näe, minul on nüüd ka oma. Sest kui teenijalgi on oma saladused, siis võivad ka majaproual omad olla, seda ei või ega saa mulle keegi keelda, sina ka mitte.“
„Kuule, armas naine,“ ütles Indrek, „mille üle sa nii väga ärritud?“
„Just sinu enda üle, sinu rääkimise viisi üle!“ karjus Karin vastu. „Selle üle, et mina olen sinu arvates vanamoor ja täiskasvanud noormees poisike!“
„Sinu kõrval on see noormees muidugi otse jütsa, mitte isegi poisike,“ ütles Indrek, „ja mina tahtsin sulle nõu anda…“
„Mul pole su nõu tarvis, pea see omale!“ hüüdis Karin vahele.
„Kuula enne minu nõu ära, otsusta siis,“ ütles Indrek.
„Ei kuula, ei taha kuulata! Näe mitte ei taha!“ karjus Karin vastu.
„Aga mina tahan seda!“ kõrgendas Indrek häält, sest naise ärritus hakkas pikkamisi ka temasse. „Mina nõuan seda! Ja ma sunnin sind kuulama, kui sa heaga seda ei tee.“
See oli õli tulle valamine. Seda Karin oli nagu oodanudki.
„Sina sunnid!“ karjus ta. „Sina tahad mind sundida! Olen ma su ori? On naine tänapäev veel üldse mehe ori? Naine on iseseisev inimene, ta võib teha, mis ta tahab. Sa võid kohtusse kaevata, kui ma sulle ei meeldi, seda võid sa teha, muud mitte midagi. Mine nõua lahutust! Nõua lahutust, et ma ei lase ennast sundida ja et ma sellepärast ei meeldi sulle. Ütle kohtus, et lahutage meid ära, sest ma ei ole oma naisest huvitatud, aga teised mehed on.“
