„Pean siis mina oma elu seadma laste ja teenija järele?“ küsis Karin juba teatud ärritusega.
„Iseenesestki mõista, kui sul nad olemas,“ vastas Indrek. „Iga orjaperemeeski seab oma elu orjade järele.“
„Ah juba võrdled mind orjaperemeestega!“ hüüdis Karin. „Küll aga sinul käib see ruttu!“
„Jäta niisukesed käänamised ja väänamised,“ manitses Indrek, „sa saad ju väga hästi aru, mis ma mõtlen.“
„Mina ei saa sinust põrmugi aru!“ hüüdis Karin, „ja ma ei tahagi sinust aru saada. Kui sa minu õiget arvamist tahad kuulda, siis tea: ma ei mõtlegi oma elu igas asjas laste ja teenija järele seada! Ei mõtle jah! Olen küllalt närutanud, olen küllalt teiste pilli järele tantsinud, ükskord tahan ka mina elada. Teenija võib omale teise koha otsida, kui tal siin ei meeldi, mingu või tänapäev. Mingu kohe, kui ta on sinuga ühel arvamisel.“
„Ja lapsed otsigu omale teine ema, kui see neile ei meeldi, eks?“ ütles Indrek.
„Lapsed mingu isa juurde, kui see on emast parem!“ hüüdis Karin vastu. „Ja sinna nad lähevad niikuinii, kas ma poen või nahast välja. Nad on ju tüdrukud, nemad lähevad ikka meeste juurde. Veel mõni aasta, siis lükkavad nad minu kõrvale, sest siis olen mina vana, nemad noored. Mind ei näe siis enam keegi, mind vana kontsu. Sina ka ei näe mind enam, sest sa vahid juba praegu nooremaid. Kõik mehed näevad ainult nooremaid. Ja kui kusagil juhtubki mõni olema, kes ka mind veel näeb, siis tahad sa selle kohe majast välja kihutada. Aga mina ei luba seda. Ei luba jah!“
„Aga milleks sa siis just selle Köögertali vanamoori lemmiku valisid?“ küsis Indrek.
„Soo!“ hüüdis Karin. „Ah nüüd äkki vanamoor! Tähendab, sa tahad sellega öelda, et mina olen ka juba vanamoor? Seda mõtled sa, jah? Hea küll! Las me siis oleme kaks vanamoori pealegi.“
„Ei, vaid mind huvitab ainult see, miks oled sa endale valinud mängukanniks just selle poisikese?“ küsis Indrek.
