dast saladus, mida ma ei või teile öelda, sest see puutub ka teid.“
„Öelge mulle see saladus, ma palun,“ mangus Karin.
„Ei või, veel ei või,“ ajas noormees vastu.
„Siis laulge mulle sellest saladusest, või laulge mulle oma teistest saladustest, ma tahan kangesti saladusi kuulda. Tõepoolest laulge midagi. Kas peate tingimata püsti tõusma? Kas te ei saa istudes laulda? Katsuge siinsamas, nii, istuge lähemale, nõnda, soo, laulge nüüd, ma tahan tunda, kuidas te laulate, sest ma pole kunagi lauljal nii lähedal seisnud.“
Rönee hakkas laulma, aga iga laulu järele Karin palus veel midagi ja nõnda leidiski Indrek nad koju tulles sohvalt laulmast ja kuulamast. Karin tahtis Rönee ka lõunaks jätta, aga noormees vabandus võimatusega, sest ta olla lubanud minna kuhugi mujale. Oli see tõepoolest nõnda või loobus ta lõunasöögist Indreku pärast, see jäi tumedaks. Igatahes Indrek oli lõunalaual harilikust vaiksem ja sõnakehvem, nagu vaevaks miski tema südant. Kui Karin hiljem selle nähtuse põhjuse järele küsis, vastas ta:
„Sina teed mulle muret. Itamite juures olid sa selle noormehega peaaegu kaelastikku koos ja täna oli ta juba siin. Või on ta ka varemalt käinud?“
„Kas juba armukade, mis?“ küsis Karin.
„Jätame esiotsa armukadeduse,“ vastas Indrek, „sest abielus on muidki asju. Mina annaksin sulle nõu võõraid mehi üldse mitte oma majja kutsuda ega nendega lukustatud uste taga istuda.“
„Küll oled sina ka kena,“ rääkis Karin. „Ma ei saa ometi lasta lapsi edasi-tagasi uksest seegata, kui ise palun teda laulda. Ja mis on selles siis nii halba, et mõni tuttav meeskülaline astub meie poole sisse?“
„Muidugi pole sellest midagi, kui ta tuleks meie poole,“ — Indrek toonitas sõna meiet — „aga kui ta tuleks ainult teie poole, armuline proua, liiatigi kui see sünniks korduvalt, siis torkaks see lastele ja teenijale varsti väga imelikult silma.“
