toob palju raha. Kuulsus toob hirmus palju raha,“ vastas Rönee.
„Mis te palju rahaga teeksite?“ küsis Karin.
„Kõige pealt laulmine nurka ja raadio ning grammofon platsi, sest milleks ennast veel vaevata, kui kultuur on nii kõrge, et on raadio ja grammofon. Sest Carusost ei ole keegi kunagi paremini laulnud ega laula minagi.“
„Noh, ja siis?“ küsis Karin oodates. „Mis te siis teete?“
„Ei midagi iseäralikku,“ vastas noormees, „hakkan elama. Sest kui mul on küllalt raha, miks ei peaks siis elama. Mammi küsib ka vahel, et…“
„Kes on mammi?“ huvitus Karin.
„Proua Köögertal muidugi,“ vastas Rönee. „Tema küsib ka vahel, et mis ma teen, kui ma saan kuulsaks ja teenin palju raha? Aga tema küsib veel midagi.“
„Mida ta siis veel küsib?“ päris Karin.
„Seda ma ei või öelda, see on saladus,“ vastas Rönee.
„Juba jälle saladus!“ hüüdis Karin. „Kõigil on saladused. Ja ükski ei või neid minule usaldada. Mitte ükski! Mina olen kõigi meelest nii tühipaljake, et minule ei räägita midagi. Kui te teaksite, kui õnnetuks see mu teeb!“
„Ärge olge õnnetu,“ palus Rönee, „ma ei või ju kõike rääkida.“
„Aga meie vahekorrast teistele räägite, eks?“ usutas Karin, nagu oleks ka neil juba saladusi.
„Ei räägi kõike,“ vastas noormees.
„Mida te ei räägi meie vahekorrast?“ päris Karin.
„Seda ma ei või teile öelda, armuline proua,“ vastas noormees punastudes ja lõi silmad maha, Seda nähes tõusis ka Karinil veri näkku, ta tundis kohe, kuidas veri tõusis suure hooga. Aga ta sai endast varsti võitu ja ütles:
„Jällegi saladus! Tähendab, teil on minust minu enda ees saladused?“
„Mitte!“ vastas noormees. „Minul on minust en-
