ned ja sajad miljonid ning kui nad saadavad kõik oma surnud ja masinad meie mõne elava vastu?“
„Lihtsalt hirmus, eks ole,“ ütles Karin.
„See on lihtsalt kole,“ kinnitas Rönee. „Sest mõelge ometi minu kui noore laulja seisukorda: minu laulu üle otsustatakse grammofoni järele, mitte vastupidi. Oleks vastupidi, siis poleks midagi viga, aga vastupidi pole kunagi, ikka edaspidi — grammofon ees, minu hääl järele. Aga nõnda on ju õige, ütlevad kõik, sest grammofone on rohkem kui lauljaid, kuidas te tahate siis teha? Kas maksab veel häälteenamus või ei maksa? Kas on ilmas veel demokraatiat, või ei ole? Kas olete, noormees, vabariiklane või hoiate aristokraatia poole? Nõnda küsitakse, kui hakatakse põhimõttelikult arutama. Aga ütelge nüüd teie, armuline proua, mis aitab mulle häälteenamus, kui jumal on mulle andnud üheainsa hääle, millega pean karjuma kogu maailma elavate ja surnutega võitu, kes lõugavad sulle grammofonidest ilmatu raginaga vastu? Niisuke on minu seisukord. Lähed aga konservatooriumi, siis ütleb õpetaja: noormees, te kärisete ja rägisete nagu raadio. Ei, ütlen ma, mina laulan puht grammofoni järele, sest seal on Caruso. No, ütleb tema, kui tahate surnuid eeskujuks võtta, siis ärge tulge siia. Aga tule jumal appi, keda ma pean siis eeskujuks võtma!? Teda, õpetajat? Aga ta pole ise kunagi elavat Carusot kuulnud ja surnu peale on ta kade, nii et sööks ta kas või elavalt ära. Ainult üks klaverdaja on meil elavat Carusot kuulnud, aga see teeb plinn, plõnn ja ütleb: nõnda laulis seda Caruso. Sellest näete, armuline proua, et ma olen alati kahe tule vahel: kui õpin, siis nõnda, nagu poleks raadiot ja grammofoni olemaski, aga kui laulan, siis pean laulma nagu grammofon ja kõik tema kümme tuhat surnut.“
„Ärge tehke omale niipalju muret,“ katsus Karin noormeest lohutada, „küll teie surete ka ükskord ära ja lähete siis grammofoni. Pealegi, siis on ehk grammofone veel rohkem kui praegu ja nõnda saate Carusost kuulsamaks.“
„Aga ma tahaks juba nüüd kuulsaks saada, sest see
