mused?- Kallis naine, ega ma sind ometi sellepärast armasta, et…“
„Kas sa ikka tõesti veel armastad?“ küsis Karin vahele.
„Ära küsi, muidu sa pole enam kallis ega armas,“ vastas Indrek. „Tema tarkade mõtete ja küsimuste pärast ei armastata ühtegi naist ega ühtegi muud olendit, see on üsna kindel. Aga mina arvan isegi, mida rohkem naised õpivad mõtlema, seda vähem saavad nad tunda, mis on tõeline armastus. Armastus põgeneb laostava mõtte eest. Mees põgenes enne tema eest naise juurde, aga varsti pole sedagi varjupaika, sest ka naine aina küsib ja juurdleb. Võib-olla see peab paratamata nõnda olema, aga vaesemaks jäävad mõlemad, mees kui naine.“
„Ära räägi nii kurvalt,“ ütles Karin, „ma ei taha, et me vaesemaks jääme. Ma katsun mitte kunagi enam mõelda ja arutada, ainult kui aga vaesus jääks tulemata.“
Aga Karin ei pidanud sõna, ei saanud pidada, ta juurdles ja arutas aina edasi.
Igal pool, kuhu ta heitis pilgu või kuhu ta pääses lähemale, avanesid mingisugused saladused ja isegi otsesed kuriteod, s. t. sellised asjaolud, mida Karin oli tänini pidanud kuriteolisiks. Ja ometi elasid inimesed, kes tegid neid tegusid, ilusasti edasi, nad elasid pealt näha isegi palju õnnelikumalt kui niinimetatud ausad inimesed. Või olid ka neil oma patud, eksitused ja kuriteod, ainult Karin ei teadnud neid?
Ah jaa! Karin jõudis tõepoolest viimaks otsusele, et kõigil on oma saladused, oma patud, ainult temal ei olnud midagi. Tema süda oli nii tühi ja puhas, et lase kas või sipelgad sisse, nad ei leia sealt midagi, ja sellepärast ehk ongi ta mõnikord nii hirmus õnnetu ja tunneb enda nii mahajäetuna. Vististi on Tiinal ometi õigus, et inimesele on suureks lohutuseks, kui tal on ükski väikene saladus, mida ta hoiab üsna iseenda tarvis. Just! Ka Indrek ütles tol suurel saladuste ja pattude paljastamise korral, et ta kahetseb oma kuriteo rääkimist Karinile. Jah, seda ütles ta selge sõnaga.