„Seda peetakse kõige paremaks härjanaljaks kogu selles loos,“ ütles Indrek, „sest Itam aidanud ju ise hingeliselt ja vaimliselt selleks kaasa, et teine mees muretseks talle lihalikult poja. Peenike, mis?! Aga see pole kõik. Itam öelnud abielludes, et — soo, nüüd on küllalt elatud ja jännatud, tarvis ükskord hakata oma kodanikukohuseid täitma, sest meil on ju nüüd oma vabariik ja isamaa. Ta valinud meelega Kitty tema jalge pärast — sest, pea meeles, peale muu olevat nad veel kõverad, Paralepp teab —“
„Sa oled kurat!“ karjatas Karin siin vahele.
„Kuula nüüd, ära sega,“ manitses Indrek. „Ta valinud Kitty lootuses, et tema, nagu ta on, ei meeldi ühelegi mehele, nagu ta ei meeldi ka Itamile endale. Nõnda võiks siis loota täiesti korralikku abielu. Aga Itam olevat ebamusikaalne — kolossaalselt ebamusikaalne, ütles Paralepp, — sellepärast ei teadnud ta oma naise häälest enne abielu midagi, ei tea abieluski. Aga ilmas on ka musikaalseid mehi ja need tunnevad naise hääle mõju. Nõnda tuli kõik kõigi arvestuste ja oletuste vastu. Neid asjaolusid pidid nii mõnedki tundma, kes nii väga etteheitvalt kõnelesid „aortast“ — seda teist sõna ma ei ütle, seda sa armastad veel vähem — ja laste tapmisest maailmasõja nimel. Aga nende härjanali seisab selles, et nemad ise vististi kõik eranditult on nii või teisiti lapsetapjad ja lõbunaiste kasutajad. Nad jooksevad neitsidegi järele ainult selleks, et neist lõbunaisi teha. Nad jooksevad iga naise järele selleks, et temast lõbunaist teha, sest see on auasi. Inimene on ju nii imelikult loodud, et kõige enam heidab ta teistele ette just oma patte. Neid ei andesta ta teistele kunagi. Selle inimliku loogikaga peaks ütlema: Jumal on kõige eksinum olend maailmas. Temasse on koondatud kogu maailma mõeldavad eksimused. Ainult nõnda võiks mõista tema leppimatust ja julmust inimeste patu pärast, kui ta saadab iseoma poja ristipuusse. Miks ei rahuldunud ta vähemaga? Miks ta ei andestanud? Inimsoopatud on tema omad patud, sellepärast, sest…“
„Aga miks ta ei lase end lahutada?“ küsis Karin,
