pisutki liikuda heledas ja karges kevadeöös. Lõpuks Karin andis järele, kuid ütles pahaselt:
„Sa oled lihtsalt võimatu! Nagu ennist sealgi! Milleks niisukesed naljad, liiatigi kui ükski ei saa neist aru. Ainult piinlik!“
„Ma mõtlesin iseennast ja sind, sellepärast oligi kõigile arusaamatu,“ vastas Indrek.
„Tähendab, mina olen sinu härjaks teind?“ küsis Karin ärritatult.
„Aga mis sa siis arvad?“ küsis Indrek vastu. „Inimene peab tõepoolest sarvloom olema, et ennast lasta sellisesse seisukorda vedada. Milleks olin ma täna seal? Et Paralepaga vestelda?“
„Miks ei annud sa talle vastu vahtimist?!“ hüüdis Karin.
„See oleks korralikust härjast kabu teinud, sellepärast,“ vastas Indrek. „Härjal võib veel pisut iseloomugi olla, kabul pole sedagi.“
„Iseloom, iseloom!“ hüüdis Karin osatades, nii et kevadeööst kajas vastu. „Kel on seda iseloomu vaja! Sinu iseloom teeb seda, et mina pean su härjanalju pealt kuulama ja ei tohi nuttagi, kui selle väikese lapse juures niisukesi asju räägitakse. Just — lapse juures, sest see pilt on mulle sama hea, nagu oleks see surnud laps ise.“
„Minu nali oli ehk tõesti rumal,“ arvas Indrek, „aga teised rääkisid aja- ja asjakohaselt.“
„Jäta ükskord oma härjanaljad!“ hüüdis Karin kärsitult.
„Kuis nii härjanaljad?“ küsis Indrek. „Itamid on ju lasknud meelega oma lapse surra, aga võib-olla asi on veelgi hullem.“
„Kes seda ütleb?“ küsis Karin kohkunult.
„Paralepp rääkis seda kui avalikku saladust,“ seletas Indrek. „Laps polnud Itami, vaid kellegi noormehe oma, keda sinu Kitty nimetab välismaalaseks. Itam sai sellest alles tagant järele teada.“
„Ja see, et tuleks tingimata poeg?“ küsis Karin nagu hirmul.
