Kuid muusikaga ei saadud kuidagi hakkama, sest „tuusad“ vabandusid „halva vormiga“ ja vähemad vennad häbenesid. Röneegi oli nii vähe joonud, et tal puudus julgus.
„Kas te siis mind sugugi ei armasta?“ küsis Karin temalt.
„Ma olen püsti hull, armuline proua,“ vastas Rönee, „aga see ei aita täna. Kui lubate, ma astun millalgi teie poole sisse ja siis laulan niipalju kui soovite. Ainult teile, armuline proua!“
„Mul pole klaverit ega saatjat,“ vabandus Karin.
„Ei tee viga,“ vastas Rönee, „teie silmad ja kõrvad saadavad mind.“
Nõnda lepitigi kokku, et Rönee pidi Karini poole sisse astuma.
Üldiselt kippus kogu oleng tuimaks muutuma, sest maja seisis ju veel värskes leinas, mida pidi viisakuse pärast arvestama. Ainult Köögertal ei lasknud end sellest eksitada. Tema võttis paraja auru peale ja kui teised läksid kunsti maitsma, jäi tema rahulikult paari sõbra seltsis laua äärde istuma, kus ta ütles, kuuldes majahärra avakõnet surmast, teadusest ja kunstist:
„Nad ütlevad kunst. Aga mina ütlen: mis on kunst? Kunst on käsitöö, mida võib raha eest osta. Tähendab, õige kunst on raha ja tema tegemine. Aa! Sellest saan ma aru! Raha teha ka siis, kui oled pankrotis, see on õige kunst, mitte käsitöö. Teha nõnda, et kui kõik pankrotimehed kokku astuvad, siis võivad nad terve eesti vabariigi üles osta, vaat’ see on see kõige õigem kunst ja sinna see elukunst tüüribki. Aga see kunst seal, see pole kunst. Iseasi, kui ta oleks vana, nagu need, mis ma Venemaalt ostsin. Aga ka siis pole see, et ta on kunst, vaid et ta on vana. Sest inimene armastab noort naist, vana kunsti ja hallitanud viina ning see on kultuur. Hiinamaal armastatakse mädamune ja see on veel kõrgem kultuur. Nõnda on see jumalast seatud. Prosit!“
Lahkudes pidumajast Indrek ja Karin sattusid kohe vastuollu, sest Karin tahtis sõita, Indrek jala minna, et
