„Jumalat ei või muidu naise ligi lasta, kui sarved pähe ja neli jalga alla!“ kõlas kelleltki kolmandalt kähinal, nagu kägistataks teda.
„Mu härrad, see on ju muinasjutt…“ püüdis keegi haritlane seletama hakata, kuid temale karjuti kohe suure naeruga mitmelt poolt vastu:
„Muinasjutt! Kas kuulete, härg on muinasjutt! Ilus daam on muinasjutt! Jupiteri sarved on muinasjutt! Kogu seltskond on selliseid Jupiterisid täis!“
„Härg tähendab Kreekas ja…“ püüdis endine hääl seletada, aga talle hüüti uuesti vahele:
„…sedasama, mis nüüdki, ainult et nüüd ei tohi tal inimestega järeltulevat sugu olla, ei sarvikuid ega nudipäid.“
„Ja kui on, siis mättasse või solgiämbrisse!“
„Et ei tuleks uut maailmasõda!“
„Jah, Kreekas kandis Venuse taoline lõbunainegi lapsi ilmale, aga nüüd ei taha seda neitsidki.“
„Naisi ja neitsisid pole enam tarvis, me vajame rohkem lõbutüdrukuid!“
Muidugi, need ja teised sündmatud sõnad räägiti mitte just nii valjusti, et kõik oleks pidanud seda kuulma, aga ometi nõnda, et seda võidi kuulda. Sellepärast hakkas kõnelejate ümbrus hõrenema. Ühes teistega liikus ka Paralepp. Ta läks Karini juurde ja ütles sellele:
„Armuline proua, minu imetlusel teie vastu pole piiri.“
„Vabandust!“ vastas talle Karin. „Üks silmapilk.“
Ta tõusis toolilt ja läks Indreku juurde, et öelda:
„Vaata, mis sa tegid oma rumalusega! Selle pildi juures nõnda rääkida! Fui! Ma tahaks kangesti nutta!“
„Oota pisut, kui saame koju, siis,“ vastas Indrek üsna asjalikult.
See riivas Karinit ja ta jättis Indreku sinna paika, et minna Kitty juurde, kellele Paralepp ütles tänase õhtu suhtes meelitusi.
„Kitty, kallis,“ ütles Karin, „palu, et keegi teeks muusikat, ma tahaks nii kangesti nutta, aga muidu pole põhjust.“
