Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/27

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

tada,“ rääkis Indrek. „Teie töö haavab tema loomulikke tundmusi.“

„Härra ei peaks laste kuuldes nõnda rääkima,“ ütles Tiina nüüd, nagu oleks ta Indrekust palju vanem ja jagaks talle elulist õpetust. „Pealegi pole see asi sugugi nõnda, vaid Tiki tahab uut nukku ja arvab, et ega muidu ikka saa, kui peab vanad ära purustama.“

„Jah,“ oli ka Tiki ise sellega nõus, „mamma ütleb ikka, et las vanad saavad enne eest otsa, siis ostame uued. Aga vanad ei saa ju otsa, kui tüdrukule pannakse poisi pea.“

„Tõsi ta ju on,“ kiitis Indrek Tikile järele, „sest nuku poistel on pea tugevam ja tüdrukutel keha, nii et kui need kaks tugevat kokku panna, siis saab otse igavene nukk.“

Indrek mõtles veelgi midagi öelda, aga tema omad sõnad poiste pea tugevusest meenutasid talle tema kadunud poja. Sellel ei olnud vististi pea küllalt tugev, sest miks muidu tabas kuri haigus teda just sealt ja viis hauda ilusa, terve kehagi. Äkki kadus Indrekul himu lastega lobisemiseks ja ta ütles:

„Soo, minge nüüd Tiinaga, papal pole enam aega.“

Aga Tiki, selle asemel et järgneda Tiina kutsele, ronis laua äärde toolile ja ütles:

„Tiki jääb siia, Tiki jääb papaga.“

Kui Tiina tahtis teda sülle võtta, haaras ta oma väikeste käekestega kramplikult toolist kinni ja hakkas karjuma. Kummarduva teenija ja karjuva lapse nägusid kõrvu nähes Indrekule viirastus hetkeks, et need kaks on ema ja tütar: mõlemal pruunid silmad ja suurevõitu suud, mis räägiksid nagu lähedasest sugulusest.

„Laske ta jääda natukeseks,“ ütles Indrek veidikese aja pärast, kui oli vabanenud lummutisest.

Tiina läks. Indrek võttis Tiki sülle ja istus temaga laua äärde toolile, ise ikka veel oma hiljutiste mõtete paelus kadunud pojast ja kõrvuti nähtud kahest sarnasest näost.

„Mis raamatud need on?“ küsis Tiki ja ronis rinnuli lauale, otsides oma pisikeste põlvedega Indreku sülest tuge.

27