mastas ja harrastas ilu, kuid see pilt polnud ilus. Tema võis kõik muu olla, mitte seda. Laps oli ehk õieti maalitud, nii et Itamid, kui nad elaksid ka saja-aastaseks, ikkagi võiksid nad pildil tunda oma lapse. Noh, ja mis puutus lilledesse, siis need olid muidugi väga kenad.
„Tahaks minna lihtsalt nuusutama, et kas lõhnavad,“ ütles keegi ja nüüd kaldus jutt sellele, et mis oleks, kui kunst oleks nii täiuslik, et maalitud lilledel oleks loomulikkude ja elavate lõhn. Aga siin sosistas keegi, nii et seda mitu kuulis:
„Nii et kui maalid surnu, siis tunned ka surnu lehka.“
Need sõnad ajasid mõned turtsuma, aga viisakusepiiridest ei mindud ometi üle. Nali jäeti naljaks ja mindi päevakorras edasi.
Kujur Soobik, kes ka siin viibis, vedis piipu ja tähendas mürgiselt:
„Tänini Mägar tappis pintsliga seltskonnadaame, nüüd katsub ta nende surnuid lapsi ellu äratada ja raske on öelda, mis tal paremini õnnestub.“
Kirjanik Pilu pidas oma kohuseks tähendada:
„Ühiskondlikult kannalt vaadelduna ei paku pilt erilist, sest laste probleem ei ole praegu akuut. Inimesi on niikuinii liiga. Maakera on inimestega niiöelda üliküllastatud. Võiks lahedasti paar maailmasõda veel ära pidada, siis ehk jätkuks kõigile parajasti ruumi ja tööd. Ja üldse ei meeldi mulle sellised närveldamised. Üksik ei loe meie ajal enam, üksik laps ammugi mitte. Või mis tähendavad need igavesed lilled? Tänapäev nõuab hulka, massi, kas või rohutirtsuparve. See on looja ja teda peab looma.“
Paar ajakirjanikku kuulas kikis kõrvul, sest nemad olid selleks siin, et Itamite nime laiematesse ringkondadesse kanda. Kujur Soobik, kes Pilu sõnu kuulnud, vastas talle:
„Kunstis loeb ainult üksik, mass on null.“
„See arvamus on ammugi aegunud ja ümber lükatud,“ kaitses Pilu oma seisukohta. „Kes oli Homeros? Keegi ei tea. Võib-olla rohutirtsuparv. Igatahes mingi hulk, mass, mitte üksik isik, sest muidu poleks teostel
