Nõnda see sündiski. Pildi pidi avama looja ise ja tema pidi ka mõned sõnad sissejuhatuseks ütlema, aga et ta lõpuks tuli otsusele, tema oskab kõnelda ainult värvidega, mitte aga sõnadega, siis pidas avakõne härra Itam. Alguses oli kavatsetud isegi väike jumalateenistus, aga siis oleks pidanud pildi tingimata avama enne sööki, sest ei ole viisipärane täie kõhu ja peaga jumalat tülitama hakata, ning sellepärast jäeti jumalateenistus ära. Pealegi polnud laps, kelle järele pilt maalitud, veel taevakirja sisse kantud ja sellepärast oleks võidud jumalateenistust isegi teatud nöökamiseks pidada. Nõnda siis ütleski härra Itam lõpuks: „See jant las jääb ära, kallis Kitty“. Ja nõnda jäigi lugemine ning laulmine olemata.
Avakõne oli lühike, kuid läbimõeldud ja sisukas. Sõnasõnalt käis ta nõnda:
„Mu daamid ja härrad! Ilmas on kolm suurt asja, need on surm, teadus ja kunst. Surm laastab, teadus ja kunst ehitavad või jäädvustavad. Kui inimene sureb ja kui tahetakse, et ta ometi jääks alles, siis astub ette teadus või kunst. Teadus palsameerib, kunst maalib, raiub ja valab. Meie siin, mina ja mu naine, kandsime oma pojukese isamaa altarile, aga surm röövis ta meilt ja isamaalt. Surmale südilt vastu astus kunst ja andis isamaale igaveseks tagasi röövitud inimkonna liikme. Elagu isamaa, teadus ja kunst! Kadugu surm!“
Nende hoogsate sõnade järele Mägar vabastas oma teose kattest.
Ei või just öelda, et ta oleks vaatajaid eriti rabanud või liigutanud. Suurem hulk silmi avaldas nagu kahtlust või arusaamatut küsimust. Muidugi, sest polnud midagi, et keha oli täiesti alasti lillede keskel, sest ta oli alles nii nääpsukene, et ei võinud veel kedagi šokkeerida.
„Ei, ei, sellest ei või juttugi olla,“ kinnitas keegi asjatundlikult. „Laps on nagu loom, temale on kõik lubatud, aga mis on lapsele lubatud, seda ei või ka kunstile keelata.“
Sellega oldi üldiselt päri. Aga üks asjaolu torkas ometi kõigile silma: Mägarit tunti kui meest, kes ar-
