ralepp peab seal olema, eks me siis näe, kuidas asjad kujunevad. Nõnda saigi Paralepp Itamitelt kutse.
Ometi kujunesid asjad otse vastupidiselt sellele, mida proua Köögertal oli kavatsenud, ja sest päevast saadik nimetas ta Karinit ainult maoks ning ussiks, kes tahab terve ilma alla neelata.
„Küll sa mul ükskord pakatad, oota aga!“ ähvardas ta Karinit needes.
Aga esiotsa ei mõjunud see needmine Karinisse põrmugi. Tundes, et Indrek tõmbub tema vastu millegipärast turja, ja oletades, et see sünnib Paralepa pärast, nagu oleks tema selle tulekus süüdi, Karin pidas sellist teguviisi enda kohta üpris haavavaks. Et ta üldse võib minus kahelda, kui mina temale kõik nii puhtast südamest üles tunnistanud! mõtles Karin Indreku kohta ja lisas endamisi: aga hea küll, kui nii, siis nii, las käia. Ja ta lõi eelkõige Mägarile külge, kes võttis ta vastu niiöelda süle ja seljaga, aga vaevalt oli see sündinud, kui ta juba püüdis kinni Rönee ja ei loobunud sellest enam kogu õhtu, nii et proua Köögertal tahes või tahtmata pidi mõtlema, Karin teeb seda temale kiuste. Selles veendus ta veel rohkem, kui Karin oskas asjad nõnda seada, et tema mehest ja Paralepast said lauanaabrid, millist asjaolu Paralepp tõlgitses peaaegu armuavaldusena, Indrek aga kuulmatu sigadusena, mis muutis ta äkki sootuks ükskõikseks. Selle tõttu Indrek jõi pisut, mis juhtus väga harva, ja et Karini sigadust rumalaks naljaks pöörda, tegi ta Paralepaga varsti juttu ja nõnda vestsid nad kui kaks mahajäetud meheroju üheskoos pool õhtut. Aga Karin polnud kunagi oletanud, et Indrek võiks sellise sigadusega toime saada, ja sellepärast kippus talle vaheldamisi nutt ja naer peale, mida ta seletas möödunud matuste ja tänase peoga, kus pidi esinema niipalju kunsti küll värvis, küll helis.
„Kunst teeb mu alati kurvaks,“ ütles ta Röneele. „Ainult kui ma selle peale mõtlen, kuidas te laulate, tõusevad mul pisarad kurku.“
„Armuline proua, te olete väga tundeline ja teete mulle liiga suurt au,“ vastas Rönee punastudes, sest
