Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/263

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

õudsed ja imelikud esemed. Sellepärast on hea, kui inimene, kes nendega teotseb, on s’ust pisut kaugemal.

Ainult üks raske küsimus oli Itamitel pildi asjus veel lahendada. Nemad otsustasid nimelt — pilti matustel mitte avada, vaid seda hiljem teha. Itamid tarvitasid just sõna „avada“, mitte aga näidata. Pilt pidi olema midagi mälestussamba taolist, aga seda võib korralikult ainult avada, mitte näidata. Selleks avamiseks oli kavatsetud eriline koosviibimine ja nüüd seisiski kogu raske küsimus selles, kas pildimaalija ka kutsuda või mitte? Lõpuks: kui ta kutsuda, siis kuhu panna ta istuma? Kelle kõrvale? Või panna laua otsa, muidugi allaotsa, et ta poleks kellegi kõrval? Ah Issand, nende asjade kallal võib oma pea ja südame lõhki mõtelda!

Aga proua Itamil tuli lõpuks hea mõte ja ta ütles oma abikaasale:

„Ardu, kallis, milleks nii tühise asja pärast oma pead ja südant vaevata. Sa tead ju, praegu läheb kunst ja kirjandus pisut moodi, sest kunsti toetamine on natuke nagu heategevus ja raamatuid võib alati kinkida, sest need ei ütle kellegile midagi ja keegi pole neist seltskonnas huvitatud. Kingid sa aga midagi muud, siis vahitakse, katsutakse ja arvustatakse, nagu oleks igaühel õigus midagi kallimat saada. Sellepärast, tead, mis nõu mina sulle annan: kutsume Mägari ja kutsume ka veel mõned teised kunstnikud, kirjanikud või lauljad. Just! Kutsume ka mõne laulja, et Köögertalid ei saaks oma Reinuga nii väga eputada, ja et need selle kaasa toovad, on üsna kindel. Ja seda otseteed ära keelata, see ju ka ei lähe, või mis sina arvad?“

Aga härra Itam arvas, et tõepoolest pole sünnis sel määral oma sõprade ja tuttavate eraellu tungida, ja sellepärast las tuleb ühes seltskonnaga ka see „kabajantsikute“ esindus. Hulgakesi nad ehk eralduvad kergemini ja nõnda pole neist lõpuks sooja ega külma. Kui süüa ja juua jätkub teistele, siis ka sellele näljasele hulgale. Pealegi, kui kunstis ja kirjanduses nähakse uut heategevusharu, siis peab seda tingimata toetama, sest õigusega ei tahtnud härra Itam ainustki liigset penni oma peost liikuma lasta, aga, noh, halastus, see

263