XXIV.
Kunstnik Mägar oli lõpetanud oma töö suure kiirustamisega õigeks ajaks. Majahärra tasus tema töövaeva, nagu varemalt kokku lepitud, ja nad lahkusid kombepäraste kummardustega. Mägaril oli pisut raske oma teosest lahkuda, kuigi ta ise pidas teda rämpsuks. See raskus tuli pildi juures tekkinud tõetundmisest, et kogu oma elu on ta teinud seda, mida poleks pidanud tegema, ja on tegemata jätnud ainutarviliku. Ta on kunstnikuna oma elu kulutanud mitte kunstile, vaid lahedamaks äraelamiseks. See oli see tõetundmine, mille mälestuseks oleks tahtnud hoida seda pilti. Ja veel teiseks mälestuseks: selle naise mälestuseks, kellega ta üürikene aega seisnud külg külje vastu selle pildi ees, mis pidi ajama südame seest välja nutma. Aga Mägaril oli tundmus, nagu oleks ta seal pildi ees oma südame seest ära rääkinud, nii et ühes pildiga läks ka süda.
Itamid tõmbasid kergendatult hinge tagasi, kui kunstnik oli nende majast läinud, sest oli ju pisut õudne ja võõrastav liikuda oma ruumides, kui seal viibib niiöelda teisest ringkonnast inimene, kellega pole mingit ühist. Eriti tundis seda härra Itam ise, kes oli endine sõjaväelane ja rõhutas seda igal parajal silmapilgul, sest temal oli otse instinktiivne tunne, et inimlikud voorused võivad olla ainult seal, kus on õpitud tapariistadega korralikult ümber käima. Muidugi, selles tema loomulikus tundmuses polnud midagi loomuvastast, sest nõnda inimesed on tundnud juba aastatuhanded. Aga sellega seletub teatud määral tema vahekord Mägarigagi: pintsliga ei saa lasta ja pilt ei kõlba okastraattõkete purustamiseks, nii siis — need on pisut
