poiste-sälgudega rohkem ringi, küll siis näed, et varsti ei valuta mitte ainult süda, vaid ka kõht. Siis ei saanud ma sellest õieti aru, et veri lööb kõhtu nagu südamessegi ja hakkab sealt haiget tegema, nii et kõht hakkab valutama, aga nüüd ma tean, et ema arvas hoopis teist. Ja see asi tuligi õel viimaks kätte ning siis ma saingi õieti aru, mis ema oma sõnadega öösel mõtles.“
„Aga mis ta siis mõtles?“ küsis Miia äkki vahele, kes oli oma mängutoast tasahilju ära tulnud, et salaja pealt kuulata, mis need ema ja Tiina täna ometi nii kaua räägivad.
„Ah sina oled ka seal?!“ hüüdis Karin tütrele. „Käid mööda uksetaguseid kuulamas? Kas sul siis sugugi häbi ei ole?“ Ja hea meelega oleks tahtnud ta öelda, et nõnda teevad ainult teenijad, aga sai õigel ajal sõnal sabast kinni. Selle asemel ütles ta Miiale: „Nõnda teevad ainult salalikud ja halvad inimesed. Need käivad ja nuusivad mööda uksetaguseid, nagu politseikoerad.“
„Kas politseikoerad on halvad?“ küsis Tiki omakorda.
„Sina ka!” hüüdis Karin. „Muidugi, kus siis sinagi jääd, kui juba suurem siin.“
„Missugused on need politseikoerad?“ küsis Miia. „Kas need mustad kikkkõrvad, nagu Tiina neid nimetab.“
„Ei mina tea,“ vastas Karin, „küsige Tiinalt, las tema seletab.“
„Aga kui sa ei tea, kuis sa siis seda tead, et nad on halvad?“ küsis Miia nüüd emalt.
„Kes on halvad?“ küsis see vastu.
„Politseikoerad, sa ju ise ütlesid ja nüüd teed, nagu ei mäletaks enam oma sõnu,“ seletas Miia.
„Mitte politseikoerad pole halvad,“ tõttas Tiina prouale oma seletusega appi, „kui nad nuusivad, sest see on nende amet, selleks neid peetaksegi, aga inimesed on halvad, kui nad nuusivad samuti, nagu politseikoerad.“
„Said sa nüüd aru?“ rääkis Karin vahele. „Inime-
