„Ainult teie ei lobise,“ lausus Karin nagu õrritades.
„Mul pole ju poissi,“ vastas Tiina, „ja oma tuttavatele tüdrukutele midagi usaldada, noh, ma tänan, proua, nii rumal pole ma kunagi olnud. Juba lapsest saadik tean ma, et räägi kellele sa räägid midagi, mitte teisele tüdrukule, tema veab su kohe sisse, annab su ära ja tarvitab seda kurjasti. Ma olin alles väike laps, kui ei tohtinud oma suurele õele midagi usaldada. Sellest sain aru, et, noh, kui juba oma õde on niisuke, mis siis veel võõrad, ja olen väga targasti teinud, et olen vaikind, muidu oleks seda, mis mina tean, teadnud juba ammugi terve maailm.“
„Aga mina teie asemel ei suudaks nõnda elada,“ ütles Karin, „mina otsiks omale tingimata kellegi, keda võin usaldada, ja räägiks temale kõik, räägiks terve südame puhtaks, sest puhta südamega on palju kergem elada.“
„Minu süda on puhas,“ kinnitas Tiina, „nii puhas, nagu üks süda üldse olla võibki. Sellepärast ma poistestki ei taha rääkida, et mu süda oleks puhas. Sest nii kui tüdrukud hakkavad poiste peale mõtlema ja nendest rääkima, siis ei ole nende südamed enam puhtad. Ja kui süda pole enam puhas, hakkab ta valutama, valutab päevad otsa, valutab isegi öösel. Sa ise magad, aga süda valutab. Sest südames on veri ja kui süda pole puhas, siis hakkab veri südames haiget tegema, nõnda on see. Veri teeb haiget ja süda valutab. Minu õel valutas nõnda. Ma olin alles väike laps, kui ta ajas mu vahel südaöösel tasakesti üles, nii tasakesti, et ema ei kuuleks, võttis lihtsalt kinni ja sangutas, nii et ma ärkaks. Ja siis ütles mulle kõrva sisse: Tiina, mu süda valutab, katsu ometi käega. Ja ta võttis mu käe ning vajutas selle oma südamele, öeldes: tunned. Ja ma tundsingi, et tema südamealune oli palju kuumem kui minu oma, nii et tähendab, pidi valutama. Aga emal oli erk uni, sest ta magas nagu lind, ja sellepärast kuulis ta ikka, kuidas õde mind äratas ja mis ta mulle kõrva sosistas. Ja kui ta nõnda sai õe saladuse ilusasti teada, ütles ta lõpuks valju häälega: eks aga kiia oma
