„Sõbrannad tahavad kõik ainult poistest rääkida ja et mina ei taha, siis ei ole mul sõbrannasid,“ ütles Tiina.
„Kas siis kõik ainult poistest?“ naeris Karin heasüdamlikult, aga Tiina kinnitas üsna tõsiselt:
„Kõik ainult poistest, ja kes vanemad, need meestest, aga kõik.“
„Ja teie, vaenekene, üksi ei taha?“ küsis Karin ikka veel naerdes.
„Ei, mina ei taha,“ kinnitas Tiina. „Ja kui tahaks, siis ei oska. Ainult oma vennast oskaks, aga teda ei tunne siin keegi. Ja pealegi on tema ju naisemees ning vaene. Sõbrannad armastavad nooremaid ja rikkamaid, et oleksid simmid.“
„Kui kaua te siis nõnda arvate elada, et ei sõbrannasid ega poissa?“ küsis Karin, sest teda hakkas äkki Tiina elu huvitama. Teda vaadeldes ja kuulates ta ütles endamisi: seal ta nüüd on, elad inimesega aasta otsa ühe katuse all, puutud temaga igapäev silm silma vastu kokku, sööd ja jood temaga ühest riistast ja ometi ei tea, et temal on saladus, mida ta võib-olla ei ütle kellelegi. Karin oleks kangesti tahtnud sellise saladuse teada saada, mida inimene ei ütle kellelegi. Indrekul oli niisuke saladus ja ta usaldas selle ainult Karinile, kui ta suudaks ka Tiina usalduse võita, siis oleks tal vähemalt oma maja saladused käes. Nõnda mõtles Karin, kui Tiina talle vastas:
„Ma ei tea, proua. Võib-olla elangi nõnda oma elu ära. Tänini olen nõnda elanud ja miks ma siis ei või edasi elada. See ei olegi nii igav, kui proua ehk arvab, ei sugugi. Mul ei ole kunagi igav. Vahel mõtlen, kui üksi olen, et hea seegi, et mul on oma saladus, kui hirmus oleks elada, kui mul poleks sedagi. Mul on tuttavaid tüdrukuid, kes ütlevad, et neil on kohe nii igav, kas roniks või korstna otsa. See on muidugi siis, kui pole poissa ega saa neist rääkida, sest mina ju ei räägi. Ja mul hakkab neist vahel nii hirmus hale meel, et neil on nii igav elada. Vist on see sellepärast, et neil pole ainustki saladust, sest nad lobisevad ju kõik poistele välja, nemad kohe ei saa muidu.“
