see loidang on igavene ja kestab eluotsani. Sel suure pihtipäeva õhtul Karin oleks võinud isegi puhtast südamest vanduda, et suur tuli kestab peale surmagi edasi, nii kindel oli tema usk jäävusse. Kui ta jälle kord oma usust uneles, küsis ta Tiinalt, kes toas talitas:
„Kas te olete kunagi midagi väga uskunud?“
„Olen küll, proua,“ vastas Tiina.
„See tähendab, ma tahtsin küsida: kas olete midagi uskunud, et see jääb igavesti?“
„Olen, proua,“ ütles Tiina.
„Ja kas jäi?“ küsis Karin.
„Jäi küll,“ kinnitas tüdruk. „Olin laps, kui juba uskusin ja usun ikka veel.“
„Mis asi see on?“ küsis Karin.
„Seda ei või ma prouale öelda,“ ütles tüdruk. „See on saladus.“
„Kas te kellegile oma saladust kunagi ei ütle?“ päris Karin.
„Ainult ühele, sest see saladus on ka tema saladus, ainult tema ei tea seda. Aga võib-olla ei ütle ka temalegi.“
„Tähendab, meie Tiinal on salajane armastus ja tema ei tea, kas on vastuarmastust,“ rääkis Karin pooleldi tõsiselt, pooleldi naljatades.
„Ei, proua, armastust ei ole,“ vaidles Tiina vastu, „aga on tõotus ja sellest võib saada armastus. Mina ei ole veel kunagi armastanud.“
„Kas teile siis veel keegi pole meeldinud?“ imestus Karin.
„Ei keegi,“ kinnitas Tiina.
„Ja poisid jätavad teid rahule?“
„Ega siis poisid nüüd tüdrukuid taga aja, tüdrukud ajavad poissa. Juba siis, kui mina olin väikene, ajas minu vanem õde poissa taga, ikka tema, mitte poisid teda,“ seletas Tiina. „Aga mina pole kunagi poissa püüdnud ja nemad on ka minu rahule jätnud.“
„Ma olen mõnikord imestanud, et kuidas te saate nõnda elada,“ rääkis Karin. „Üle aasta olete juba meil ja mitte kuhugi ei lähe te, siia ei tule ka keegi. Kas teil sõbrannasid ei ole?“
