Karin samal ajal elas üsna muretult päevast päeva. Kunagi polnud aeg nii ruttu temast mööda lennanud kui praegu. See rutt tegi talle sagedasti muret, sest ta ei unustanud, et inglaste poolt määratud kõrgustipp naise elus polnud temast enam kuigi kaugel. Ta hakkas hommikuti isegi varemalt üles tõusma, oli ta ju tähele pannud, et magatud aeg elus on raisatud aeg. Sellepärast nägi ta magamises mitte mõnu, vaid hädatarvilikku kurjust. Magamist ei peaks õigupoolest olemagi, nagu pole tõsist tarvidust pimedusegi järele. Paljud linnud ei teagi peaaegu, mis on uni ja murdjad, ei tunne pimedust, sest nad näevad öösi sama hästi kui päevagi. Karin oli seal maal, et kui ta oleks leidnud kaasvõitlejaid, siis oleks ta võinud asutada magamise vastu võitlemise seltsi. Eelkõige püüdis ta selle uue harrastuse pooldajaks saada oma mehe. Harjutused algasid sellega, et päeval tehti tööd, õhtul mindi kinno või teatrisse ja öösi aeti juttu. Et sellest puudu ei tuleks, korrutati vanad asjad kas või kümnel korral läbi. Aga igakord vaadeldi ja seletati neid viimaste sündmuste valgusel.
Nõnda kadusid ööd ja päevad. Ja et olid saabumas valged ööd, mis omalt poolt vähendasid nagu une võlu ja magusust, siis tundus vahel, et inimesed võiksid tõepoolest peaaegu magamiseta läbi ajada, kui nad kätte võtavad ja tahavad. Aga hommikuti oli vaja külma vett, et närvikava tarviliselt tundlikuks ja ergaks teha. Ometi juhtus vahel, et üks või teine kõige suurema jutuhoo ajal äkki üsna vaikseks muutus ning ilma pikemata unikülla kadus. Kõik kokku oli nagu mingisugune esimene armuloidang, mis kuumab hinges ja kehas, põletades üht kui teist. Aga kumbki ei põle ära, vaid muutuvad tasapisi, üsna tähelepanematult tulekindlamaks. Ja ükskord saabub silmapilk, kus nad enam ei võta tuld. Siis võib jälle magada, võib isegi pooled päevad laiseldes asemel lebada, juua seal kohvi, lugeda mõnda raamatut või lehte.
Karin jõudis Indrekuga üsna ruttu sinnamaale, palju rutemini kui esimesel armuloidangul. Aga niihästi esimesel kui ka teisel korral ta uskus alguses, et
