Aga nüüd tõusis päevpäevalt aina suurem himu katkestatud vahekorda uuesti sõlmida. Ja imelik! Enne ta oli alati teadnud, kuidas sellisel juhul toimida, aga nüüd ta kõhkles ja kahtles. Tänavalgi Kariniga kokku sattudes, kui see tuli, lapsed käekõrval, talitas ta kuidagi kohmetult ja saamatult, nii et Karin võis õigusega Indreku vastu öelda: „nagu oleks küünarpuu alla neelanud.“
Peale pühi ootas ta pikisilmi, et Karin astub ehk äriasjus kontorisse, aga see ei tulnud, ega andnud endast ka muidu elumärki. Viimaks arvas Paralepp teha teatud malekäigu ja saatis Karinile kirja, milles ta palus, kui mitte teda ennast, siis mõnda tema volinikku, tulla asja õiendama. Sellele sai vastuseks paar rida, milles Karin teatas, et ei temal ega ta loomulikul volinikul ole härra advokaat Paralepaga midagi õiendamist, tunneb aga tema ise end milleski kohustatuna, siis — proua Karin Paasi jooksev arve on selles ja selles pangas.
Muidugi, Paralepp polnud oma kirjaga saavutanud seda, mis ta kavatses, aga tal oli hea meel siiski, et sai vastuseks needki read. Igatahes tõendus oli käes, et nii lihtsalt ei saa tehtud eksitust parandada. Nõnda läks ta paaripäevase viivituse järele panka ja maksis nõutava summa Karini jooksvale arvele, katkestades seega viimase vahelüli. Aga just katkestamisega sidus ta nagu uuesti. Sest ei läinud kuigi palju aega, kui ta sai pangast teate, et tema arvele on tulnud mingisugune summa. Järele kuulates selgus, et selle summa on tema nimele maksnud proua Karin Paas. Esiteks ta ei mõistnud, mis see tähendab, aga pärast taipas, et temale on tagasi maksetud just see summa, mis tema varemalt Karinile andnud tema kapitali teenistusena, kuigi seda teenistust või tulu polnud kunagi olnud.
Iseenesestki mõista Paralepp ei võinud tagasi maksetud summa vastu vaielda, sest ta oli ju ise Karinile tunnustanud, et kõik oli ainult mäng — paremal korral armumäng, aga temal tekkis siinsamas uus mõte, nimelt: võõras raha oli teatud aeg tema käes seisnud ja sellepärast pidi ta kui korralik inimene tema pealt vä-
