XXIII.
Paralepp oli sattunud täbarasse seisukorda. Ta oli talitanud Kariniga, nagu nii mõnegi teisega oma eluajal, aga tulemused olid siin teised kui varemalt. Tähendas see ehk lähenevat vanadust? Aga Paralepp oli ju ainult paar aastat üle neljakümne, nii et mehe kohta kõige paremad päevad. Oli siis ehk selles naises midagi erilist, et Paralepp ei saanud temast lahti? Miks hakkas ta keha päevpäevalt ikka rohkem põlema tema järele? Oli see ehk tõepoolest armastus, millest ta noores eas romaanidest lugenud, elus teda aga mitte tõelikult tundnud? Oo, see oleks juba õnnetus, sest Paralepp oli armastust alati kui õnnetust mõistnud. Tema kui jurist teadis, et armastus on kõige ülekohtu alus ja sellepärast, kus võimalik, kõrvaldatakse ta õigusemõistmisest, sest armastus teeb inimese ebaõiglaseks, erapoolikuks.
Seda püüdis ta iseendalegi selgeks teha ja väita, et seni kui tema ei armasta, pole perekonnal tema mitmesuguste suhete üle põhjust nuriseda: olgu mis on, tema jääb oma naise ja laste vastu õiglaseks isaks ja meheks. Sellest õiglusejoonest oligi ta tänini piinlikult kinni pidanud ja sellesama õiglusejoone pärast ta oli ehk Karinigagi nii jõhkralt toiminud, sest tal hakkas juba siis salajane aimdus, et see naine ei haara ainult ta himusid, vaid kipub vanglaraudu taguma ka tema südamele. Nõnda siis — lühike lõpp, et poleks sekeldusi ei selle naisega ega oma südamega. Pealegi, ta peab suhteid otsima kuski mujal, kui tahab hakata seltskonnas tõusma peale vee, ja sellepärast on hea, kui enne on vanad vahekorrad lõpetatud.
