oksa ja meie näeme selles kevadet. Mõistate? Meie näeme, sest nõnda on see kirsioks maalitud. Sellise kirsioksa oleks pidanud ka mina maalima, nii et oleks olnud ainult oks ja see nääpsukene keha — ei muud midagi. Kõik teine rämps minema! Aga ei, parem mitte kirsioks, ka sedagi on liiga. Ainult mingisugune üksik lillekene oma pika, peene varrega, seegi pisut kõverasse või kööku tõmbunud, aga selles varre kõveruses kogu inimsoo nukrus ja lein, kogu inimsoo härdus, kogu mõeldav armastus. Mõistate? Isegi kogu inimsoo ükskõiksus ja julmus. Nõnda oleks pidanud maalima. Ainult see nukker ja ükskõikne lilleke ning see nääpsukene keha — kaks pisitillukest tumma. Kui keegi oskaks seda õieti maalida, siis võiks minagi ühes teiega oma südame seest välja nutta, aga et ma seda ei oska, siis tahaksin sellepärast nutta. Peaasi — ma ei õpi seda enam kunagi. Ükskord oleks ehk võinud, aga siis ei teadnud, et nõnda peab õppima, nüüd tean, kuid nüüd ei või enam. Hilja!“
„Ja pole mingit pääsu?“ küsis Karin ja märkas äkki, et Mägar hoiab tal käe alt kinni.
„Ei mingit,“ vastas Mägar ja vabastas Karini käe, lisades juurde: „Aga lohutus on: nõnda võib ilusasti ära elada, nagu võidujooksmisegagi.“
„Siis on ju nõnda veel parem,“ arvas Karin.
„Võrdlematult parem,“ vastas Mägar. „Sest igal asjal on kaks külge — ühelt poolt ja teiselt poolt. Oled geenius, sured nälga, oled käperdis, sured loomulikku surma.“
„Kui hirmus te olete!“ hüüdis Karin. „Kõik lõpeb teil surmaga.“
„Kõik lõpeb siinilmas surmaga,“ kinnitas Mägar. „Sest kõik on nagu see köökus lilleke, millest teile rääkisin, ja nagu see nääpsukene ihuvõsuke seal keset lilli. Seda ehk oleks pidanudki mu pilt ütlema.“
„Jumal tänatud, et te pole geenius,“ ohkas Karin kergendatult, „sest siis oleksite ehk tõepoolest midagi niisukest maalinud, enne kui surete nälga.“
