Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/247

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Mägar oleks tahtnud naerda, aga et Karin oli tõsine, siis jäi ka tema selleks.

„Kui vana te õieti olete, armuline proua?“ küsis Mägar.

„Mitte veel tipul, arvavad inglased,“ vastas Karin. „Aga mul on kolm last, tütred elavad, poeg on surnud.“

„Pidage, pidage!“ hüüdis Mägar, surus mõlemad käed vastu rindu, nagu tahaks ta hoida oma südant ja istus toolile. Isegi ta näokarv pidi muutuma, sest Karin tõttas väljasirutatud kätega kohkunult tema poole ja karjatas:

„Armuline taevas! Mis on? Mis teil on? Rääkige ometi!“

„Ma hoian kahe käega südant kinni, et ta ei lõhkeks suure rõõmu pärast,“ ütles Mägar. „Tähendab, ka teie poeg on surnud. Siis on ju kõik selge, kõik. Teie nägite mu pilti nõnda, nagu ma oleks pidanud ta maalima, ja siis alles nägin mina. Teie vaatasite silmadega ja nägite põlvedega, eks?“

„Tõepoolest, mul tegid põlved nõksti! niipea kui heitsin silmad pildile,“ ütles Karin. „Küll olete teie tark! Kust teie seda teadsite? Kes teile seda ütles? Te ei näinud ju, sest teil oli selg minu poole.“

Aga Mägar ei vastanud esitatud küsimustele, nagu poleks ta neid kuulnudki. Tema jätkas oma poolelijäänud mõtet, öeldes:

„Õige, õige, nüüd ma mõistan. Sellepärast tundsingi end sellise käperdisena, kui seisite minu läheduses. Teie nägite, sest teil oli see suur armastus, mida vajab geenius. Just! Armastus! Enne ma seda ei teadnud, nüüd tean.“

Äkki Mägar tõusis toolilt, astus Karini juurde ja võttis tal ilma pikemata käe alt kinni, nagu oleksid nad ammuaegsed kaaslased, pöördus temaga pildi ette ja ütles:

„Vaadake, proua, siin on lõpmata palju kirevaid lilli selle nääpsukese keha ümber, sest nõnda tahtsin mina, seni kui teie polnud seda veel näinud. Aga nüüd ma enam ei taha. Nüüd tahaks, et ma oleksin maalinud, nagu teevad seda jaapanlased: maalivad õitseva kirsi-

247