teie ütlesite mulle täna, et ma olen ja jäängi käperdiseks ning teid ma usun rohkem kui kõiki teisi.“
„Armuline taevas!“ hüüdis Karin peaaegu ehmunult, nagu kahtleks ta oma kuulmeis või mehe arus. „Ma pole teile midagi öelnud. Ütlesin ainult, et inimene, mis te olete teinud, ma nutan selle lapsukese pärast ju oma südame seest välja. See oli kõik.“
„Ei,“ vaidles Mägar vastu, „teie ütlesite mulle, et ma olen käperdis, vilets lõuendimäärija, muud ei midagi. Muidugi ei teinud te seda suuga, vaid silmadega, kogu oma olendiga. Teie suu valetab, armuline proua, nagu kõigil naistel, aga teie silmis on tõde, tõde ja tarkus, ainult teie ise ei tea seda. Naised ei tea üldse, mis on nende silmis ja ihuliikmeis, seda teavad ainult mehed.“
„Ah siis sellepärast minu mees ütleski ükskord mulle, et minu põlvis on rohkem mõtteid kui kümne mehe otsa ees,“ rääkis Karin, nagu tahaks ta ka omalt poolt toetada Mägari sõnu.
„Ütles ta nõnda?“ küsis see peaaegu vaimustusega.
„Ja muidugi,“ vastas Karin, „ega ma niisukest asja hakka ometi luiskama.“
„No näete!“ hüüdis Mägar võidurõõmsalt.
„Aga minu mees heitis ju siis ainult nalja, tingimata,“ ütles Karin.
„Miks te seda arvate?“ küsis Mägar.
„Tema ütles ju seda ainult selleks, et ma lubaks oma põlvi suudelda,“ vastas Karin üsna lihtsalt.
„Te olete otse jumalik!“ hüüdis Mägar imestluses ja lisas nagu endamisi: „Tähendab, mitte teie silmad ei öelnud mulle käperdis, vaid teie põlved. Geenius istub teil põlvis, mitte silmis.“
„Mitte häbematuks minna, härra kunstnik,“ hoiatas Karin. „Kui mina ise või minu mees mu põlvedest räägime, siis ei tähenda see ammugi mitte, et seda võib teha ka iga teine mees. Ei, ma ei luba isegi teistel naistel oma põlvedest rääkida, veel vähem siis meestel.“
„Aga silmadest?“ küsis Mägar.
„Silmadest võite küll rääkida, sest need on kõrgemal ja pole kaetud,“ vastas Karin avameelselt.
