„Ei,“ arvas Mägar, „siis ma vist ei usukski, et midagi sellist on olemas.“
„Nii et seda ei saagi teada, mis on geenius,“ ütles Karin.
„Ei kunagi,“ kinnitas Mägar peaaegu nukralt ja vahtis tühjusse. „Geenius ainult ollakse. Aga mina ei ole.“
Nõnda nad seisid natukene aega, Mägar vahtis ikka veel mõni teab kuhu ja Karin temale otsa. Äkki pööras kunstnik oma silmad tema poole ja hüüdis helendaval pilgul:
„Naine, teie olete geenius!“
Karin võpatas kogu kehast.
„Jumala eest, teie olete geenius!“ hüüdis Mägar imestunult. „Miks ei tulnud te varem, siis oleks ma oma pildi hoopis teisiti maalinud. Või miks ei jäänud te üldse tulemata, sest nüüd ei taha ma seda pilti enam lõpetada.“
„Hakake uuesti otsast peale,“ ütles Karin, kes ei saanud põrmugi aru, millest Mägar rääkis.
„Surnutel pole nii kaua aega oodata, kuni elavad katsetavad geniaalsuses,“ vastas Mägar nagu lootusetult ja istus toolile, kus langes nukrasse mõtiskelusse. Karin seisis ikka veel pildi ees, nagu vaatleks ta seda. Aga ei, ta ei vaadelnud, vaid ta katsus mõista, millest oli rääkinud see mees, kes istus praegu nõnda toolil, nagu polekski teda, naist, maailmas äkki olemaski. Mehed olid tõepoolest imelikud, nagu kinnitasid kõik naised. Karin polnud seda tänini õieti uskunud, aga praegu valdas teda veendumus, et neil on õigus. Mehed on tõesti imelikud ja väga naljakad.
„Teate, proua, ma olen käperdis, mitte kunstnik,“ segas Mägar Karini arutlust ja tõusis toolilt, nagu oleks tal see selge, mille üle ta järele mõtles. „Ma olen kogu eluea käperdis olnud ja hoolega harjutanud, et selleks saada.“
„Te maalite ju küll ilusti,“ ütles Karin otse imestlusega. „Kõik ütlevad, et te maalite nii ilusti.“
„Ja muidugi, kõik ütlevad,“ kordas Mägar. „Aga
