nende keskele paigutada see väikene korjus — vaikne ja nukker. Nõnda hakkab ta maalima, nõnda tahab ta maalida. Tema töö on kiire, sest see pisitillukene mahajäetu ootab rahu. Ootab ka mõmiseja eit tema seljataga, tuletades meelde nagu mõnda looma, kes leinab häälitsedes oma hukkunud ihusugu. Nõnda nad siis töötavad kahekesi tuhatnelja, eit aina kurtes ja kaevates, Mägar pinseldades värve lõuendile.
Kui ta oli oma tööga juba lõpule jõudmas, läks Karin teda vaatama, valides meelega aja, kus Kittyt polnud kodu. Aga kui Karin sai pilgu lõuendile heitnud, hakkasid tal huuled värisema ja ta otsekui karjatas:
„Inimene, mis te ometi olete teinud?“
„Ei midagi erilist, armuline proua,“ vastas Mägar. „Panin surnud lapsukese keset lilli, muud ei midagi.“
„Aga ma võiks selle lapse pärast oma südame seest välja nutta,“ hüüdis Karin, kuna omal pakitsesid jämedad, valusad pisarad kurgus, Karin tundis, et jämedad ja valusad. Ta ootas, et nad tõuseksid silmi, sest siis kaoks valu, aga nad ei tõusnud, vaid jäidki kurku valutama. Alati, kui Karin lõi silmad pildile, tundis ta, et nad on seal ja ikka endised — jämedad ja valusad.
Karini sõnu kuuldes Mägar pöördus ümber, vaatas talle niiskel, kilaval pilgul otsa, ja nagu valdaks teda äkki sügav liigutus, ta ütles üsna tõsiselt:
„Proua, kui see oleks nõnda, siis ma oleks geenius.“
„Kas te siis ei ole?“ imestus Karin. „Mina arvasin, et kõik kunstnikud on enam-vähem geeniused.“
„Enam-vähem!“ naeris Mägar ja lisas: „Geeniusena oleksin ma ammugi nälga surnud.“
„Mis on õieti geenius, kui ta nii kergesti nälga sureb?“ küsis Karin nüüd.
„Ma ei tea,“ vastas Mägar.
„Kuidas ei tea, kui te räägite?“ imestus Karin.
„Me räägime nii paljust, mida me ei tea,“ seletas Mägar.
„Aga kui te oleks geenius, kas te siis teaks, mis see on?“ päris Karin.
