„Te olete ometi kristlane ja usute oma hinge õnnistust,“ rääkis hoidja edasi. „Aga miks te siis vaevate seda lapsukest veel peale surma, nagu poleks sellest küll, mis ta sai oma kõhuga elus. Kui te oleks näind, kuidas ta, vaeneke, kannatas, nii tegi kõht talle vaeva.“
„Nii,“ lausus Mägar.
Sellest oli eidele küll. Nüüd päästis ta oma jutuvoolu ja ei vaikinud enne, kui oli südamelt puistanud kõik, mis seal pakitses. Ta tahtis sellele võõrale mehele seletada kogu valu ja vaeva, mille käes laps kannatanud eluajal, tahtis teda veenda kõigi pühade ja sakramentide nimel, et halastagu sellepärast lapse peale ometi pärast surmagi. Eit rääkis surnud lapsest nõnda, nagu võiks kõht talle veel praegugi piina sünnitada.
„Sest uskuge, härra,“ ütles eit, „viimased päevad ei pidanud ta temal enam mitte terakestki, nii mis ülalt sisse kallasin, see alt välja jooksis. Ja aina oli teine nälgas! Mul oli vähe rätikuid, nii et alati oli puudus. See nõid seal köögis ei ju aidand pesta, muud kui — põle tema asi, sest tema põle lapsehoidja. Aga kus ma siis pesen, kui laps on järjesti haige, ei maga kümmet minutitki korraga. Kuivatada ka põle kuskil, sest köögis ei saa, see vana nõid pillub kõik üle ukse tuppa. Riputa või põrgu kuivama, ütleb ta, pole minu asi, mina köögis ei luba, see on minu riik. Rääkisin prouaga, aga see ütleb, et eks sa katsu kuidagi, küll sa juba nõu leiad, sa oled ju vana inimene, mitte mõni tita. Nii see siis oligi. Laps vedeles oma haige kõhuga aina märja rätiku sees, sest nad ligunesid nõnda läbi, et kuiva nurka polnud ka enam alla panna. Kord käristasin isegi ühe oma vana särgi puruks, et lapsele midagi kuiva ümber saada, aga või ma siis kõiki oma särka võisin ära hukata. Nii ta surigi. Tuuakse arst, tuuakse mitu arsti, aga mis sest kasu, ega arstid hakka mul lapserätikuid pesema ega kuivatama, seda pean ikka mina üksi tegema, sest see nõid seal köögis, see söödab selle asemel mehi või värvib end ülalt ja alt, niisuke on see nõid, kui mul pole lapsele kuiva nurkagi alla panna…“
