tõstis ta tema palju kergema südamega puusärgist uuesti välja, kuigi ta oli sinna asetatud jumalasõnaga. Oleks ta aga olnud enne ristitud, siis poleks ta teda vististi mitte enam söandanud tema igaveselt puhkepaigalt liigutada ja nõnda oleks ehk pilt jäänud hoopis maalimata.
Kõhklevat arupidamist nõudis kunstniku soov lapsevanemailt ometi, aga nad alistusid lõpuks. Nad leppisid sellegagi, et lapsukesel tulid suririided ümbert võtta — hästi või halvasti, aga sellega pidi kuidagi hakkama saama, sest Mägar tahtis paljast last keset lilli näha, muidu ei leidvat ta inspiratsiooni, aga ilma selleta ei hakkavat värv lõuendile. Kõige rohkem nuttis kogu selle toimingu juures vaene „nännä“. Temal hakkas lapsest nüüd valusamalt kahju, kui ta seda kunagi tundnud tema üürikesel eluajal. Tema ainukeseks lohutuseks jäi veendumus: nõnda võidakse teha lapsega ainult sellepärast, et ta on saadud nõidusega ja et ta on sellepärast kuradist. Aga isegi kuradi enda lapsega ei peaks selletaolist tegema, kui temale on kui mitte elavalt, siis vähemalt surnust peastki kuulutatud jumalasõna. Nõnda arvas vaene nännä.
Kui kõik oli korraldatud, nagu Mägar soovinud, tahtis ta lapsukese ja lilledega üksi jääda. Isal ja emal polnud selle vastu midagi, sest niikuinii poleks neil jätkunud aega siinviibimiseks. Aga vanas hoidjas tekkis kahtlus, sest ta kartis, et jumal teab, mis selle vaese lapsukesega õige mõeldakse teha. Sellepärast piilus ta esiteks läbi lukuaugu ja pärast ka irvakile tehtud ukse prao vahelt. Aga imelikul viisil ei teinud see võõras mees lapsele midagi, ta ei astunud isegi talle lähedale, istus ainult toolil, ilma et oleks lapse poole vaadanudki, istus kõveras ja kössis, nagu oleks ta suures mures või nagu leinaks ta selle lapsukese pärast. Nõnda kestis see tükk aega, kuni viimaks hoidja südant võttis, tuppa astus ja ütles:
„Härra, kas te tõesti ei karda jumalat?“
Mägar polnud hoidja lähenemist märganud ja sellepärast ta pisut võpatas.
