lema, et inimeses on midagi teatud kärbse taolist, kes põlgab elavaid ja armastab surnuid. Niipea kui kuski tundub surnulehka, on see kärbes platsis, ja ükski ei või öelda, kust ta tuleb või kuhu ta jällegi kaob, niipea kui surnulehk haihtub. Itamid oleksid pidanud leidma, et neis enesteski näib peituvat midagi sellest imelikust kärbsest, sest nemadki armastaksid nagu oma last surnult rohkem kui elavalt. Oleks ehk tulukam olnud enestele ja lapsele, et nad ise oleksid hoolitsenud tema eest eluajal ja surnult oleksid usaldanud ta „nännä“ varju alla. Aga ei, nad talitasid, nagu oleksid nad porikärbsed.
Muidugi, Itamitel pole tänini mõtlemiseks aega leidunud ega leidu seda ka tulevikus, sellepärast ei tea nemad inimese ja porikärbse sugulusest midagi. Nemad näevad ainult, et nende laps on surmaga võitnud üldise seltskondliku tähelepanu ja et selle tõttu võidavad nemad isegi suurel määral tähtsust juurde, mis neid mõnusalt kõditab. Lapse surmaga oleks alanud nagu nende hooaeg.
Kõik toimetused ja talitused teostusid libedalt ja ruttu, nagu oleks liikuma lastud hästi määritud masin, sest härra Itam maksis, mis nõuti, ja maksis pealegi sulas. Tuli ülesvõtja ja tegi oma töö, oli valmis tulema ka kunstnik Mägar, kas just raha pärast või mõnel muul erilisel põhjusel, kellele ta seda ütles. Tema oli maailmas juba küllalt ilu loonud elavate kaudu, võibolla tahtis ta kordki katsuda, kas ka surnutes võib midagi ilusat leida, nii et seda võiks näidata ka teistele.
Mägari leinamajja ilmudes koolnu puhkas juba puusärgis, mis ümbritsetud lilledega. Mägarile see ei sobinud, see tähendab — lilled küll, puusärk mitte, sest see pidi liiga eraldama, pidi eraldama lapsukese isegi lilledest. Aga Mägar ei tahtnud eraldada, tema tahtis, et koolnu kuuluks veel siia maailma, kuuluks nende lillede sekka, mille hulka ta oma silmaga suurendas mõõtmatuseni. Sellepärast avaldas ta soovi, et ehk võiks lapse puusärgist välja võtta ja ta ihuüksi paigutada keset lõhnavaid lilli. Nüüd oli proua Itamil isegi hea meel, et tema laps oli surnud ristimata, sest nõnda
