III.
„Mamma! Ma-amma!“ karjuti ukse taga nutuse häälega.
„Mammat ei ole?“ hüüdis Indrek vastu ja läks avas ukse.
„Kus ta siis on?“ küsis noorem tütar Tiki ja vahtis märgade silmadega isale otsa.
„Kas ta seal ei ole?“ küsis Indrek vastu.
„Ei ole,“ vastas Tiki. „Seal on ainult Tiina. Tema läks nüüd kööki.“
„Kus siis on Miia?“ küsis Indrek.
„Miia on seal,“ näitas Tiki käega.
„Aga miks sa siis nutad?“
„Miia ainult kiusab,“ kaebas Tiki.
„Soo, või ainult kiusab!“ imestus Indrek ja hüüdis siis: „Miia, tule siia! Tule anna aru oma tegudest.“
Nüüd ilmus ka vanem tütar noorema kõrvale ja nõnda seisid nad esises ukseavausel, tagapõhjaks varnas rippuvad üliriided ja peakatted ning põrandal kalosside rida, mis paistis nende peente säärte vahelt.
„Miks sa Tikit kiusad, kui Tiina peab kööki minema?“ küsis Indrek Miialt.
„Ega ma ju ei kiusa,“ vaidles Miia vastu, „aga Tiki tahab Maaral jalust kinni võtta, et ta pead vastu põrandat puruks virutada, ja kui mina ei lase seda teha, siis hakkab ta nutma ja tuleb kaebama.“
„On see nii, nagu Miia räägib?“ küsis Indrek Tikilt.
Tiki vaatas vaheldamisi õele ja isale otsa, astus siis üle läve tuppa ja ütles:
„Tiki ei armasta Maara pead.“
