joonde ajab, kui peaks tarvis tulema. Nõnda oli ta oma mõtte juures endamisi öelnud. Ja kui nüüd naine kodu hakkas rääkima ülesvõttest, siis tuligi Itam otsusele, et kohvikus mõeldud mõtte võib kodu teoks teha. Nõnda siis ta seletas naisele oma suurepärase mõtte.
„Aga kas Mägar tuleb?!“ hüüdis Kitty peaaegu õnnevärinal.
„Tuleb,“ vastas Itam iseteadvalt. „Mis ta siis tahab, et ta ei tule, kui temale maksetakse. Pealegi on ju surnud last parem maalida kui elavat, sest elav ei taha hästi paigal seista, aga surnu seisab. Nii et kui asja õieti võtta, siis peaks surnu maalimine odavam olema kui elusa inimese maalimine. Aga hea küll, olgu pealegi, ma maksan talle siiski hariliku hinna, ma maksan talle isegi sada protsenti üle hariliku hinna, siis ta on oma määrdekastiga ikkagi siin.“
„Aga kallis mees, on see praegu moes, surnuid maalida?“ küsis Kitty. „Sest me peame seltskonna peale ikka ka mõtlema.“
„Kui ei ole moes, siis teeme uue moe otsa lahti,“ vastas Itam.
„Kui me ometi seda võiksime!“ hüüdis Kitty.
„Küll näed, et võime,“ kinnitas Itam.
