siis veel sobivad kingad, kindad, võib-olla peab isegi uue mantli tellima, lihtsalt hirmus, kui palju muret ja vaeva! Tahtsin sind paluda, kas sa ei saaks mul abiks olla, sul nii hea maitse, minu mees nimelt ütleb seda, ei tea, kust ta seda on kuulnud. Käiks, jookseks, vaataks, valiks ja ostaks üheskoos.“
Oh jaa! Miks mitte! Seda Karin võib. Tema on valmis teda tema hädas aitama. Sellisel raskel silmapilgul ei või kedagi üksi jätta.
Nõnda langes Kittyl nagu kivi südamelt ja ta hakkas tundma, et temagi ammutab oma pojukese surmast uut elujõudu. Oo! Küllap juba kõik kujuneb nagu kord ja kohus, küllap nad ostavad lilli ja pärgi, kutsuvad omaksed, sugulased ja tuttavad, kutsuvad niipalju, et võhivõõrad julgevad isegi kutsumata kaasa tulla või vähemalt tänavaservi statistidena palistada, imestledes ehitud surnuvankrit ja teda vedavaid rõivastatud hobuseid, mehed nagu lõvitaltsutajad kõrval. Muusika panevad nad mängima, lauljad laulma, nii et väikesel buubil poleks oma emale surmas midagi ette heita. Teadku ta veel haualävelgi, kuidas teda armastatakse. Autod olgu jalgsi sammuvate peielite järel nagu tähesaba — pikk, pikk, nii et kaob kaugusse.
„Mis sa arvad, kallis,“ küsis Kitty Karinilt, „kas oleks kõlvulik buubit lasta praegu üles võtta, niikuinii pole meil temast pilti?“
„Miks siis mitte,“ vastas Karin peaaegu imestusega, et Kitty võib sellises asjas kahelda. „Täiskasvanuidki pildistatakse surnult ja lehedki on nende piltide peale maiad.“
„Sul on üsna õigus, kallis Karin,“ ütles Kitty, „tuleb lasta tingimata üles võtta ja siis mees võib pildi lehte panna, kas või kõigisse lehtedesse, nii et minu buubi saab veel peale surma kuulsaks.“
Aga kui Kitty rääkis sellest mehele, siis selgus, et temal oli väljas askeldades valminud hoopis suurem mõte. See mõte oli tal tulnud just siis, kui kunstnik Mägar oli kohvikus tema juurde astunud, et paar sõna mõistlikku juttu vesta. Itam ei rääkinud küll kohe oma kavatsusest Mägarile, aga küllap ta temaga juba asjad
