voodil. Kellelgi ei peaks olema midagi ette heita. Ja mis puutub matustesse, siis peavad kõik nägema, et härra Itam teab, mis ta võlgneb oma seltskondlikule seisukorrale, nii et ka selle poolest ei peaks olema kellelgi midagi ette heita ei temale ega tema naisele.
Peale selle mõlkus tal juba meeles hauasammas, mingisugune inglikuju palmioksaga, nagu ta kusagil näinud, või isegi lapsukese enda kuju, kui see kuidagi teostatav. Ühesõnaga — pidi olema või tulema midagi sellist, mis jäädvustab väikese lahkunu alatiseks, mitte ainult nende eneste, vaid ka kõigi sugulaste, sõprade, tuttavate ja võhivõõrastegi meeles, kel polnud elava lapsukese vastu vähimatki huvi või kes polnud teda kunagi näinud ega temast kuulnudki. Itam teeb seda kas või ainult vagatsejate kiuste, kes ütlevad, et püha ristimine ja ristiusk teeb inimese igaveseks, tema tahab näidata, et tema laps saab surmas ka ilma ristimata igaveseks. Niisugune kangelane ja usu vastu võitleja oli ärimees Itam. Muidugi, see ei takistanud teda põrmugi laual käimast või isegi koguduse eesseisjaks olemast, aga see oli teine asi, hoopis teine.
Oma tegevusele tungivast elujõust püüdis Itam ka Kittyle sisendada, niipalju kui vähegi võimalik. Nõnda siis arutati üheskoos läbi, mida igal viisakal surmajuhul paratamata arutama peab: räägiti surirõivaist, puusärgist, pärgadest, lilledest, matustest ja peielistest, keda vaja kutsuda. Lõpuks leiti, et proua Itam isegi vajab nii mõndagi korralikuks leinaks ja selle avalduseks, kui ei taheta lapse mälestamist jätta poolikuks.
„Tõepoolest, Karin, kallis,“ rääkis Kitty, „mul ei ole mitte midagi asja- ja ajakohast selga panna. Ja sellepärast ma siis ütlesingi mehele, et nõnda see ei lähe, sest mis ütleks ja mõtleks seltskond. Ta mõtleks ja ütleks tingimata, et Itami äriasjad peavad räbalad olema, kui ta oma naist laseb nõnda närutada, et tal pole õiget leinariietki. Muidugi, sellest sai mu mees kohe aru, sest tema on üldse väga arusaaja inimene. Ja nüüd on mul sellepärast tööd ja toimetust, jooksmist ja mõtlemist, nii et kas tapa või iseennast siia lapse kõrvale. Mõtlesin omale uue kleidi teha, uue kübara osta,
