ja kuulas õudselt vähe, nagu oleks ta muidu niisama kohale kutsutud korraks vaatama, kuidas Itamid elavad oma lumipalees, ja nägema, kui heldelt nad võivad tasuda arstidele nende vaeva, mida nad pole näinud, nagu arvasid kõik, ka nännä. Vaikides, nagu toimetanud, tahtis konsiilium ka lahkuda, ja kui majahärra temalt ta otsust küsis, siis tegid arstid peaaegu näo, nagu ei mõistaks nad õieti, mis neilt soovitakse. Kaks pöördusid minekule, kolmas, kõige vanem ametivend, tähendas majahärrale, et nende ülesanne olevat siin lõppenud. Samas aga ta nagu kahetses oma raskeid sõnu ja lisas lohutuseks:
„Siiski, mõnikord sünnivad imed. Sellepärast — soojad kompressid ja kõik muu, nagu tänini.“
Muidugi, imet ei sündinud, sest imed sünnivad viimasel ajal nii harva, et neist ei jätku väikeste laste kõhtude ravimiseks.
Mõne tunni pärast kustus närbunud kehakesest viimne elunatukene, kustus tasa ja pikkamisi, isegi nagu ilma sügavama vapustuse ja valuta, just kui oleks surm mõni kaastundlik lohutaja, kes talitab tasa ja targu. Lõpuks poisike liigutas veel kord oma hambutut suukest, meenutades emale ennenägematut konna.
„Ma ei saa kuidagi mõttest lahti, miks tuli mul siis just konn meelde, see külm ja vastik loom. Küll ikka vist ainult sellepärast, et minu buubi suri ristimata,“ kurtis Kitty.
Surija katsunud oma raskeid laugegi paotada, et viimast korda näha jumalailma valgust, aga ei jaksanud; laud langesid veel kindlamini silmadele, nii kindlasti, et silmad vajusid auku, ning nõnda oligi kõik möödas, ainult suu tuli kinni panna. Kes juuresolijaist kõige rohkem kurvastus, mõni seda teab, kindel oli ainult, et kõik kolm olid sel silmapilgul väga kurvad, hoidja mitte vähem kui isa ja ema.
Kõige enne toibus härra Itam ise. Tema sai lapse surmast nagu uut elujõudu, mis tungis tegevusele. Eelkõige oli tal selge, et kuigi tema laps on surnud, siis vähemalt on see sündinud korralikult — arst on käinud, konsiilium on käinud, vanemad ise on seisnud suri-
