det lapse haigusele ja tõttas kohe seletama, et see ei tohiks ometi kaasa rääkida.
„Kallis, ütlesin ma mehele, seltskond ei või ometi meie lapse kõhukorratuse pärast oodata,“ seletas Kitty Karinile. „Sest ega meie laps pole ainukene seltskonnas, kel korratu kõht. Kui aga tahaks rehkendada kõigi laste korratute kõhtudega, siis poleks seltskonda üldse olemas.“
Niisugune oli proua Itami veendumus enne oma lapse surma ja sellekssamaks oli ta ka jäänud peale surma, sest tema ei armastanud oma veendumusi muuta, uskudes, et korralikule inimesele on sellestki küll, kui ta vahetab moe järele oma riideid. Nõnda siis tuli kõik, nagu ta tulema pidi. Hakkas õieti sellest, et hoidja ütles viimasel pühal Kittyle, lapse kõht olevat nüüd sootuks käest ära.
„Issand jumal, mis tal siis jälle viga on? küsisin ma hoidjalt,“ jutustas Kitty, „ja kui mu mees koju tuli, ütles ta nännäle: mis sa oled temaga teinud? Mu mees ütleb nimelt teenijatele ikka sina, mitte halva pärast, vaid et oleks respekt, ja hoidjale ütleb ta veel iseäranis sina, sest et venelane ei tea, mis teie, vaid ainult, mis sina ja meie, nõnda ütleb minu mees. Muidugi, nännä suure häälega nutma, et tema pole lapsele midagi teind, aga mees ütles talle üsna lihtsalt: miks siis lapse kõht ükskord terveks ei saa, vaid aina läheb hullemaks? Laps soigus, nagu ei magaks ta ega oleks ka õieti ülal. Kui teda puutusin, ajas ta silmad pilukile ja avas oma suukese, mis veel vaevalt suutis häält teha. Ega ta märg ole? küsisin ma ja hoidja vastas, et mis asjast ta ikka märg võiks olla, tal polegi enam midagi seest tulemas. Aga kui ma last katsusin, siis oli ta ometi märg ja mu mees sai nüüd juba päris kurjaks ja karjus nännäle, et sa tapad mu lapse nõnda ära, kas sa võid seda Issanda oma jumala ees vastutada. Nännä muidugi vastu, et jah, tema võib vastutada, et tema pole last tapnud. Kui ma siis lapse paljaks koorisin, et teda õieti järele vaadata…“ Siin ei suutnud proua Itam vastu pidada, vaid hakkas nutma. Alles natukese aja pärast võis ta edasi jutustada, kuidas kõik oli olnud.
