„Nõnda ei saa meie poisu kõht kunagi terveks,“ ütles Karin nukralt, kuid laste rõõmust meelt ei häirinud see põrmugi ja nad vahtisid emale otsa, nagu ei usukski nad tema nukrust.
Kui see püha talitus tehtud, nagu Karin seda toimingut nimetas, saatis ta lapsed teenija hoolde, pani end riidesse ja tõttas proua Itami juurde. Aga parajasti sel silmapilgul, kus tema jõudis Itamite hooviväravasse, kanti seal pisitilluke helevalge puusärk sisse. See pistis Karinile nagu jääpanga südame alla, mitte niipalju sellepärast, et Kitty poeg ehk surnud, sest selles poleks midagi iseäralikku, vaid et tema oli ühes lastega lugenud surnud poisu kõhu parandamiseks ja ise uskunud, et see aitab. Ta oli lugenud surnud lapsele, nagu tahaks ta teda ellu äratada. Jumal tänatud, et Tiki ja Miia midagi ei mõelnud, ainult lugesid, lausus Karin iseend lohutades, nagu oleks mõtteta lugemine parem kui mõttega.
Jääpank Karini südames oli õieti ennustanud: Kitty poiss oli surnud ja Kitty ise sügavas leinas.
„Kuhu sa jäid, Karin, kallis,“ ütles ta. „Ma ootasin ja ootasin, aga sina ei tulnud. Nüüd on mu buubi siin.“ Ta astus laua äärde, kus peal puhkas nääpsukene keha, ja kõrvaldas lina. „Nüüd on siis ta kõht igaveseks terve,“ ütles ta silmi pühkides.
Karinil tõusid silmad pakitsevalt vett täis ja ta seisis nii kõveras ja köökus selle kange kehakese ees, nagu tahaks ta alandlikult palvetada.
„Kallis, ära loe issameiet, ega ta pole veel ristitud, ainult registreeritud. Mees ütles, et las ta kõht saab enne terveks, eks me siis jõua ristseid pidada, nõnda see jäigi,“ rääkis Kitty.
Nüüd hakkas Karinil sellest nääpsukesest kehast veel enam kahju ja ta oleks tahtnud suure häälega karjuda. Aga ema ei nutnud enam, sest tema oli seda juba küllalt jõudnud teha. Tema seisis muidu Karini kõrval ja pühkis ainult silmi. Ning kui nad pärast kahekesi mõnusalt mugavail toolidel istusid, sai Karin kogu kurva sündmuse teada, kuidas ta saatusliku pöörde võt-
